Prof Margus Viigimaa: Kõrge vererõhk vajab ilmtingimata ravi

Täna, 17. mail tähistatakse ülemaailmset hüpertensioonipäeva ja sel puhul onTervisepooltunnis külas kardioloogiakeskuse teadusjuht ja ülemarst Margus Viigimaa. Tänases saates räägime kõrgvererõhktõvest ehk hüpertooniatõvest.

Tänase saate teema on kõrge vererõhk, sest madal vererõhk endast vist erilist terviseriski ei kujuta?

Vastab tõele. Kõrge vererõhu näol on tegemist salakavala haigusega, mida ei osata piisavalt karta, ehkki Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on tegemist enim surma ja invaliidistumist põhjustava tervisehädaga üldse. Nii et kerge rõhu kõrgenemine võib-olla ei tundugi nii hull, aga vaadates kui paljudel on kõrge vererõhk, näeme, et tegemist on suure probleemiga.

Optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg, 130/85 mmHg on ka veel normaalne tulemus. Kui aga vererõhk hakkab lähenema 140le, siis on tegemist kõrgenenud normaalse vererõhuga, mis sageli areneb lõpuks välja hüpertooniatõveks. 
 

Mis tasemest alates hüpertooniatõbi algab?
 

Esimene aste algab 140/90 mmHg juures ja siin võib veel abi olla lihtsalt elustiili muutmisest. Teine aste on juba lokkav hüpertensioon ning algab 160/100 mmHg. Sellel tasemel on kindlasti tarvis medikamentoosset ravi. 

Mul on patsiente, kellel on mõõdukalt kõrgenenud vererõhk ning oleme otsustanud ravi edasi lükata ja proovida kõigepealt elustiili muutust – kehakaalu langetamine, treenimine jm. Paljud ongi nii saanud hüpertooniast mingiks ajaks lahti. Siiski on tegemist päriliku haigusega ja ei saa loota, et tervislik elustiil seda elu lõpuni eemale hoiab. Küll aga võib ravi edasi lükata 10, isegi 20 aasta võrra.

Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline ka soola tarbimise vähendamine. Umbes kolmandik meie inimestest on n-ö soolatundlikud ning kui nad vähem soola tarbivad siis väljendub see positiivselt vererõhu alanemises. 
 

Kuidas saab soolatundlikkust välja selgitada? Paljud ilmselt ei teagi, kas nad on soolatundlikud või mitte.
 

Soolatundlikkust on väga lihtne kontrollida praktikas: vähendada oluliselt soola tarbimist 2–3 nädala jooksul ja vaadata kas vererõhk alaneb.

Soomes näiteks on vähenenud soola tarbimine viimase 40 aastaga umbkaudu kahekordselt, 16 g asemel päevas 8 g. Meiegi saame vähehaaval piirata soola kogust toidus. Realistlik oleks aastas umbes 1 g, kui seda natuke forsseerida siis lausa paari g võrra.
 

Ehk kui lühiajaliselt soola tarbimist maksimaalselt piirata ning vererõhu näitajad vähenevad, siis järelikult oledki soolatundlik inimene?
 

Jah, täpselt nii. Kolmandik inimesi on kohe väga tundlikud. Teine kolmandik veidi vähem soolast sõltuv ning viimane kolmandik soolatarbimise vähendamisega olulist efekti ei saavuta.
 

Kui elustiililised meetmed ikkagi tulemust ei anna, siis tuleb alustada raviga. Kas vastab tõele, et kui juba vererõhu ravimisega alustada, siis on tegu sisuliselt eluaegse raviga? 
 

Jah, nii ta paraku on. Ent pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega. Eriti ohtlik on ajukahjustus. Me näeme sageli, et elu jooksul tekkinud väikesed kolded ajus viivad kognitiivsete häirete, dementsuseni, põhjustavad püsiva halvatuse, püsivad kõnehäired, isegi silmaverejooksu ja pimedaks jäämise. 

Teised organid, mis kõrge vererõhu tõttu kannatavad on süda, neerud ja veresooned. 

Kui 20–30 aastat tagasi oli vererõhuravi deviis see, et mida madalamaks me vererõhu viime, seda parem, siis viimase 10 aasta põhimõte on, et mida varem raviga alustame, seda edukam ta on. Kui hakkame ravima kõrget, 170, 180 mmHg süstoolset rõhku alles siis, kui juba on kohal sümptomid – peavalud, vasardamine peas, ajuvereringe häired – siis on haigus tavaliselt kulgenud juba mitukümmend aastat, veresooned on olukorraga harjunud, veresoone seinad on paksenenud ning ravimine on raskendatud. 

Ravijuhised ütlevad, et eakamatel haigetel, üle 65 aastastel peaksime vähendama raviga süstoolset vererõhku alla 140, noortel alla 130 mmHg. Kui aga haigus on juba käest lastud, siis ei tohi ravi olla esimeste kuude ja isegi aasta jooksul liialt agressiivne, sest keha on juba harjunud kõrge rõhuga. Nii et, mida varem ravida, seda parem. 

Ometi ei tasu alahinnata elustiili parandamise tähtsust. Mul on olnud patsiente, kes on mittemedikamentoossete meetmetega vererõhu  täiesti normi saanud. Elustiili rolli illustreerivad hästi ka need patsiendid, kes näiteks kolivad Austraaliasse ning vererõhk paraneb märgatavalt, aga tagasi Eestisse tulles on ta jälle kõrgel ning vajab ravi. 

Ja mõned lähevad puhkusele, unustavad ravimid koju ja avastavad, et polegi vaja! Mõtlevad, et on jälle terved, aga koju tulles hakkab haigus jälle pihta. Nagu näha, sõltub  stressi tasemest ja elukvaliteedist palju. Kui me neid faktoreid muuta ei suuda, siis tuleb ikkagi tarvitada ravimeid, mis hoiavad vererõhu normaalsena. On tehtud uuringuid, kus on näidatud, et ravi all olevate inimeste risk väheneb peaaegu samale tasemele kui neil, kellel kunagi vererõhuga probleeme pole olnud. 
 

Rääkides elustiilist, mida täpsemalt rakendada tuleks? Kui radikaalne peaks olema muutus, näiteks füüsilise aktiivsuse suurendamine, et see annaks märgatavaid tulemusi?

Mitmed uuringud erineva intensiivsusega kehaliste treeningute vallas annavad sarnase tulemuse: minimaalselt 2 korda nädalas teha vähemalt 45 minutit treeningut. Soovitavalt tund, isegi 1,5 – aga eks see sõltu ka vanusest. Kui treenida 3, 5 või isegi 7 korda, siis on efekt muidugi veel parem. Ent igapäevaelu arvestades on realistlik saavutada 2-3 korda nädalas. Ma tavaliselt soovitan, et planeerige omale vähemalt 3 treeningut, sest alati tuleb midagi vahele ja siis on vähemalt 2 treeningut. 

Milline treening see olla võiks? Kas pikk jalutuskäik õues, mis kestab mitu tundi aga pulssi kõrgeks ei aja, loeb ka? Või eeldatakse ikkagi kõrge pulsiga liikumist?

Loeb ka jalutuskäik, aga ta peaks olema siis pikemat ja intensiivsemat sorti. Kõik sõltub muidugi inimese vanusest ja treenituse astmest, kuid kui on vähem aega, siis tuleb teha intensiivsemat treeningut. Mis ei tähenda suurt ülepingutust. Tähtis on saavutada arterite lihaskonna treening ja kõrgem südame löögisagedus, umbes 60–70% tema maksimaalsest löögisagedusest. 

Üldiselt sõltub õige treeningu ja treeninguastme valik ikka kehakaalust ja eelnevast treenitusest aga lihtne kontrollmeetod on hea enesetunne peale trenni. Nahk peab saama higiseks ja vererõhk peaks koormuse lõppedes langema. See näitab, et treening on olnud efektiivne kui vererõhk puhkeperioodis alla läheb. 
 

Millal on õige aeg peale treeningut vererõhku mõõta?
 

Siis kui pulss on taastunud, umbes 10–15 minutit peale treeningut, hakkab vererõhk ka langema. Kui pulss jääb kiireks ja vererõhk ei normaliseeru, siis on treening olnud ülemäärane. Tavaliselt inimesed, kellel on vererõhuga probleeme ja kes tegelevad treenimisega, kiidavad ikka, et peale trenni on alati hea enesetunne. Seega on tegu ühe meeldivaima ja efektiivseima võimalusega vererõhu normis hoidmiseks. 

Isegi kui geneetilised eeldused kõrgeks vererõhuks on olemas, saab füüsilise koormusega rõhku kaua aega alla 140 hoida ja ravivajadust edasi lükata.
 

Rääkides toitumisest, siis valmistoidud kipuvad meil väga soolased olema. Nii poest karbiga ostes kui need, mida lõuna ajal päevaprae nime all müüakse. 
 

Siin mängib kindlasti rolli see, et toitlustajad valmistavad ikka toite, millega inimesed on harjunud ja mis neile maitseb. Muidugi oleks hea, kui näiteks päevapraadides oleks vähem soola. 

Põhiline soolaallikas ja minu arvates üks suurimaid põhjuseid, miks arenenud riikides on tekkinud hüpertooniaepideemia, on töödeldud toidud. Seal on ka leitud paralleele kolesterooliga. Kõrge kolesteroolitase kahjustab veresooneseina ja eriti just arterite lõõgastumisvõimet. Kahjustatud arterite sisekestas, endoteelis, võib tekkida tromb, suureneda lupjumine. See kõik aitab kaasa kõrgema vererõhu tekkele.

Lisaks toitumisele on kehakaalu alandamisel tähtis ka füüsiline aktiivsus. Hüpertoonikutel on jälgitud kehakaalu languse ja vererõhu seost ning jõutud järeldusele, et ühe kg kaalulanguse "hind” on 1mm langust vererõhus. 
 

Kas see on universaalne põhimõte, mis kehtib kõigile?
 

Päris nii ta ei ole. Mõned saavutavad suurema, teised väiksema efekti.

Küll aga olen näinud drastilisi muutusi, kui moodi tuli n-ö kehakaalukirurgia ehk bariaatiline kirurgia (rahvapäraselt maovähendusoperatsioonid). Mul oli patsient, kelle vererõhk oli 180 ühikut ja kehakaal samuti 180 kg. Ta tuli uuesti minu juurde veidi vähem kui aasta hiljem ja ma peaaegu ei tundnudki teda ära, sest vererõhk oli 120 ja kaal pisut üle 100. Ta oli kaotanud pea poole oma kehakaalust ning vererõhk oli langenud täiesti normaalsele tasemele ja ei vajanud enam üldse ravi. Ma ei saa siiski öelda, et see nüüd kõigi kohta käib. 

Vererõhk on keerulisem tõbi, sest tema valdav põhjus, hüpertensioon, on geneetiline ja heterogeenne haigus. Näiteks diabeetikutel on väga raske hüpertensioon, mida on väga raske normi viia, kuna tal on palju erinevaid liike. 

Küll aga võin öelda, et tänapäeva ravimitega ja muude meetoditega suudame valdava enamuse haigusjuhte ära ravida. Kõige rohkem meeldib mulle arstina veel see situatsioon, kui ma suudan hoida haigust pikka aega kontrolli all ilma üldse ravimeid kasutamata. 
 

Vererõhk teatavasti kõigub päeva jooksul päris palju ja on olemas veel “valge kitli fenomen” – arsti juures mõõtes on vererõhk oluliselt kõrgem kui kodus. Kumb on õige vererõhu näitaja, kas see, mis on mõõdetud arsti juures närvilisena või too, mis on mõõdetud rahulikult diivanil pikutades?

Jah, seal on kahtlemata erinevusi. Meil on kolme liiki mõõtmiseid, kuid ravimine baseerub ikkagi n-ö kabinetimõõtmisel, mis määratakse siis, kui inimene on rahulikult istunud vähemalt 5 minutit. Selle piir on pisut kõrgem, 140/90 mmHg. Kodumõõtmisel kasutamine 5 ühikut madalamat piiri just sel põhjusel, et stressi on vähem. Kui nüüd tehakse ööpäevast vererõhu monitooringut, mille kestel patsiendil on 24 tundi vererõhuaparaat peal, siis on piiriks 130/80 mmHg, sest öösel on vererõhk oluliselt madalam ning see annab meile lisainformatsiooni. 

Leidub ka neid kellel on rõhk öösel samuti kõrgel, näiteks neerukahjustusega patsientidel. Siis ei saa veresooned üldse puhata ja kahjustused on veel suuremad. 

Kusjuures kodumõõtmiste osa on viimaste arusaamade põhjal hüpertensiooni maailmas märgatavalt kasvanud, just eelmainitud “valge kitli fenomeni” tõttu. Kui inimesel on kodus vererõhk korras ja arsti juures kõrgem, siis ei tasu kohe ravima hakata. Küll aga peab neid tähelepanelikult jälgima, sest uuringud näitavad, et 5, hiljemalt 10 aasta jooksul areneb neist välja päris hüpertensioon, mis siis nõuab juba tõsist lähenemist. 
 

Sageli kõrge vererõhk ei annagi sümptomeid ja inimene ei pruugi mõista, et midagi on valesti. Kuidas aru saada, et enesetunne hakkab kõrgendatud vererõhu tõttu halvenema?

Vererõhk on selline salakaval haigus, et ta kulgeb hiilivalt. Inimene võib tunda ennast küllaltki hästi aeglaselt arenenud kõrgvererõhuga, mida ei ole mõjustama hakatud, isegi 160/100 mmHg juures. Alles siis kui me teda ravima hakkame, mõistab ta vahet. Osad jällegi ütlevad, et kõrge vererõhk ongi nende kehale omane, et isal näiteks oli ka kõrge vererõhk ning probleemi pole.

Kas võibki nii olla, et kõrge vererõhk on inimesele omane? Et ei tekitagi kahjustusi ning temaga võib pikalt ja kvaliteetselt elada?

Ei ole. Arterid on ette nähtud teatud vererõhu jaoks, mis aitab hapniku ja toitaineid meie organismi laiali kanda. Kui vererõhk on kõrgem, siis peavad ka arterid oma vastupanu suurendama. Tekib arteri seina paksenemine ja kiireneb lupjumisprotsess. Loogiliselt võttes, mida kõrgem on vererõhk, seda kiirem on lupjumine. Hea näide on arterite ja veenide võrdlus. Viimastes ei ole lupjumist, kuigi ka seal on vale toitumise korral kolesteroolirikas veri. Kui nüüd südameoperatsiooni käigus tehakse šunt, veri juhitakse aordist südamearterini ja seal kasutatakse venoosset materjali, siis hakkab see sama veen kõrge rõhu tingimustes ikkagi lupjuma.