Dr Marina Terase doktoritöö annab vihjeid, kuidas viirusega melanoomi ravida

Artikkel ilmus 7. spetmebril 2020 ERR Novaator lehel.

Enamasti liigselt päikese käes olemise või solaariumis käimise tõttu tekkiv melanoom on maailmas üha kasvav probleem. Tallinna Tehnikaülikooli värske doktor Marina Teras uuris sestap võimalusi, kuidas melanoomi tõhusamalt avastada ja ravida.

Melanoom on pigmentrakkudest tekkiv kasvaja, mida esineb peamiselt nahas, ent vähem ka mujal kudedes. “Melanoomi haigestumine maailmas ja Eesti kontekstis on suures plaanis sarnane. Juhtude sagedus ei lange, vaid on olnud siiani pidevas tõusutendentsis, vaatamata sellele, et tegemist on väga vana haigusega,” ütleb värske doktor Marina Teras.

Oma suvel kaitstud doktoritöös uuris ta esiteks võimalusi tuvastada melanoomi ka olukorras, kus see pole silmaga nähtav, ehk veremarkerite MAGE4 ja 10 vastaste antikehade abil. Teiseks uuris Teras melanoomi ravivõimalusi. Täpsemalt vaatles ta, kuidas pidurdab kasvaja levikut viraalne apoptiin (kasvajavastane valk – toim.), ning katsetas seda hiirtel. 

Melanoomi tuvastusel on arenguruumi

Marina Terase sõnul on oluline melanoom võimalikult varakult tuvastada, sest siis ei arene kasvaja elu jooksul kuigivõrd edasi. Kuigi seda suudetakse varakult märgata üha sagedamini, levib melanoom osal patsientidest siiski kolletena mööda keha ja põhjustab neile elu jooksul täiendavaid probleeme.

Ideaalis peaks saama kasvaja tuvastada melanoomi biomarkeri ehk haiguse põhjustatud muutuse kaudu. Samuti võiks selle abil määrata patsiendile igal ajahetkel sobivaimat ravi. Paraku on praegu kasutatavad melanoomi biomarkerid Marina Terase sõnul liiga üldised, mitmeti tõlgendatavad ega anna haiguse kulu hetkeolukorrast õiget pilti.

“Vajadus kindlamate ja täpsemate markerite järele on olnud pikka aega. Seda eriti kliinilises kontekstis, kus haigetel veel mingeid kindlaid kaebusi pole ja haigus oleks oma varase alguse puhul lihtsamalt elimineeritav,” tõdeb ta.

Teras lisab, et tuvastamisel on väga olulised ka melanoomi rakkudest tulenevad molekulaarsed markerid. Eriti tähtsad on kasvaja antigeenid ehk molekulid, mis panevad reageerima keha immuunsüsteemi. “Tsütotoksilised (rakke hävitavad – toim.) antikehad oleks aga oma võimega neid ära tunda heaks ja varaseks markeriks, mida saab kasutada kasvaja diagnostikas,” ütleb ta.

Uurija sõnul näitavad uuringud, et meie immuunvastust mõjutavad ka soolestikuga seotud lümfoidkude ja viimast omakorda mõjutav mikrofloora. Viimased on tõusnud uue ja isikupärastatud meditsiini huviorbiiti. Samuti annaksid Terase sõnul melanoomi leviku jälgimisel ja raviks head infot kasvaja multipotentsiaalsed (mitut tüüpi rakkudeks edasi arenevad – toim.) tüvirakud.

Kolletena edasi areneva melanoomi põhjusena tasub värske doktori sõnul näha veel aktiveerumata melanoomirakkude hulka. “Need on kasvajarakud, mida uuringute alusel saaks samuti kasutada prognostilise markerina ja mille järele on kliiniliselt taas väga suur vajadus,” ütleb ta.

Üha individuaalsem ravi

Melanoomi rakud kujunevad keha eri piirkondades väga erinevateks. Neid mõjutavad nii kasvutegurid, geeni avaldumine kui ka kasvukeskkond. “Kõiki neid komponente on võimalik teoreetiliselt ja juba osaliselt ka praktikas kaasata melanoomi ravi- ja diagnostika strateegia arengusse,” tõdeb Marina Teras.

Tema hinnangul on melanoomi ravivõimalused muutunud varasemast rikkalikumaks. Samuti arvestavad uued võimalused üha enam patsientide individuaalsete eripäradega, ehkki on veel kaugel täiusest. Sestap peab ta mõistlikuks ning säästlikuks kasutada kas uusi meetodeid või siis vanu meetodeid uue vaatenurga alt.

“Meie uuritud viiruse apoptiini mõju melanoomirakkude kasvule oli pärssiv,” märgib ta. Veel kasutatakse jäsemetel mõnikord rakkude jagunemist aeglustavat tilgutiravi, mis ei jää Terase hinnangul tulemustelt alla moodsamatele ravivõimalustele. “Uute ja nišivõimaluste kasutamine ja integreerimine, eriti raviefektiivsuse ja kulukuse kokkuhoiu kontekstis on väga paljulubav,” tõdeb ta.

Vananedes melanoomioht kasvab

Melanoomi arengut mõjutavad nii inimese immuunsüsteem kui ka kasvajarakkude endi edasised mutatsioonid. Kuna inimese immuunsüsteem nõrgeneb vanusega, kehtib seaduspära, et mida vanem inimene, seda suurem melanoomirisk. Pärilike eripärade tõttu võib see tekkida ka noorematel inimestel. “Praktikas on ta kasvajatüüp, mis võib kolletena levida organismis kuhu iganes,” tõdeb Marina Teras.

“Melanotsüüdid (naha pigmendirakud – toim.) ise on nahas väga stabiilsed rakud ja seeläbi väga kergesti mõjutatavad nii sise- kui ka välistegurite poolt,” ütleb Marina Teras. Kui pärilikud ja keskkonnast tingitud muutused ajas kuhjuvad, võib tekkida nahas kontrollimatu kasvajakude. Inimese vananedes see oht kasvab.

Samas on melanoomi rakud keha eri piirkondades erinevad ja avalduvad isemoodi. “Geenimutatsioone melanoomi osas on teada palju, kuid ikkagi arvatakse, et teadmata on veelgi suurem hulk,” märgib Teras ja lisab, et enim melanoomi mutatsioone tekib siiski UV-kiirguse mõjul.

Erinevalt teistest kasvajatest peab melanoomi ilmnemiseks koos eksisteerima selle mitu erinevat geenimutatsiooni. Teisalt on uurija sõnul oluline ka inimese immuunsüsteem, mis muutub paraku vanusega nõrgemaks. “Võib nentida, et melanoomil on väga mitmest tegurist olenev tekkemehhanism, mis on igal inimesel eristuv, kuid sarnase lõpptulemusega,” ütleb ta.

Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi doktorandi Marina Terase doktoritööga “Melanoma Markers and New Treatment Perspectives” (“Melanoomi markerid ja uued raviperspektiivid”) on võimalik tutvuda ülikooli digikogus.