Haigekassa ostupoliitika võiks regioone võrdsemalt kohelda

Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehtud EMORi värskest uuringust «Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2015» selgus, et Eesti inimestele teeb muret eeskätt eriarstiabi kättesaadavus. Uuringu andmeil on probleeme kogenud eelkõige Põhja-Eesti (sh Tallinna) elanikud. Regionaalhaigla juhatuse esimees Tõnis Allik selgitab olukorda.

Mis põhjustel võivad olla eriarsti juurde pääsemisega kogenud probleeme eelkõige Põhja-Eesti (sh Tallinna) elanikud?

Ambulatoorse arstiabi kättesaadavust iseloomustab lisaks järjekordadele ka vastav töömaht ja ennekõike arstide ambulatoorsete vastuvõttude (visiitide) arv. 
Tervise Arengu Instituut on kogunud tervishoiualast statistikat, teinud selle kõikidel huvilistele kättesaadavaks ning teeb ka ise üha rohkem sektori toimimise alaseid analüüse.

TAI tervisestatistika osakonna analüütiku Eva Andersoni poolt 2016. aastal koostatud analüüsist „Arsti vastuvõtud ja koduvisiidid 2004-2014“ saame teada, et „Eestis teevad arstid ühe elaniku kohta keskmiselt 6,4 visiiti aastas, mis jääb veidi alla OECD liikmesriikide keskmisele, mis 2013. aastal oli 6,6. 2004. aastaga võrreldes on 2013. aastaks arstivisiitide arv ühe elaniku kohta tõusnud OECD liikmesriikides 5,6%, Eestis on vastav näitaja kasvanud 3,2%. Eestis on arsti ambulatoorsete vastuvõttude arv üheteistkümne aasta võrdluses langenud 0,5%. Enim ambulatoorseid vastuvõtte tehti 2007. aastal (8,76 miljonit) ja sellest ligi 9% vähem 2010. aastal (7,99 miljonit), mis oli analüüsitavate aastate madalaim.“

Sama aruanne viitab ka asjaolule, et maakonniti on arsti vastuvõttude dünaamika on olnud erinev. Nii saab TAI tervisestatistika andmebaasides oleva info põhjal väita, et viimase 10 aasta jooksul (2014 versus 2004) on Tartumaal ambulatoorse arstiabi vastuvõttude arv kasvanud 19% ehk ümmarguselt 186 tuhat visiiti aasta kohta, kuid Harjumaal on see -0,3% ehk 9000 vastuvõtu võrra vähenenud (sh Tallinnas pisut kasvanud). Paraku väljendavad need numbrid konkreetsete maakondade patsientidele kättesaadavust vaid kaudselt, sest hõlmavad ka mujalt maakondadest Tartumaal või Harjumaal abi saanud patsientidele osutatud vastuvõtte, kuna andmete kogumine käib praegu tervishoiuteenuse osutaja tegevuskoha põhiselt.

Proportsionaalselt suurima osa ambulatoorsetest vastuvõttudest ehk ca 50% teevad perearstid. Perearstide vastuvõttude arv on samal perioodil kasvanud nii Tartumaal kui Harjumaal kuid esimeses siiski märksa rohkem vastavalt  21% ja 14%. Tartu linnas ja Tallinnas on samade kasvuprotsentide -  38% ja 19% - vahe veelgi suurem.

Vastuvõttude arvu kasv eriarstidel kokku on Tartu ja Harju maakondades vastavalt +17% (+92 tuhat vastuvõttu ) ja -  9% (-204 tuhat vastuvõttu). Erialad, millede vastuvõtud viimase kümnendi jooksul on Tartu maakonnas kasvanud ja Harju maakonnas kahanenud on järgmised: kardioloogia (+10% ja -15% ), nefroloogia (+68% ja -7%), sisemeditsiin (üle 2x ja -32%), näolõualuukirurgia (+52% ja -30%), uroloogia (üle 3x, -0,3%), pediaatria (+15% ja -54%), nahahaigused (+21% ja -14%), psühhiaatria (+51% ja –15%), taastusravi (1,5x ja -13%)

Erialad, millede vastuvõtud viimase kümnendi jooksul on Harju maakonnas kasvanud ja Tartu maakonnas kahanenud on järgmised: pulmonoloogia, nakkushaigused, töötervishoid.

Mõlemas maakonnas on kasvanud endokrinoloogia, reumatoloogia, hematoloogia, neurokirugia, plastikakirugia, südameveresoontekirugia, silmahaigused, onkoloogia, erakorraline meditsiini ja kahanenud lastekirurgia, kopsukirugia, ortopeedia, günekoloogia, neuroloogia, kõrvaninakurguhaigused, üldkirurgia vastuvõtud.

Kuigi TAI andmebaas ei võimalda hinnata, kui palju on kasvude ja kahanemiste taga erialade töö profiili muutumine (statsionaarsest ambulatoorseks), väljapoolt maakonda tulevate patsientide mõju või spetsialistide koormuse või arvu muutumine, võib nende numbrite valguses tõdeda, et Tartu Ülikooli Kliinikum jt Tartumaa ambulatoorse teenuse osutajad on võrreldes Tallinnas asuvate tervishoiuasutustega olnud edukamad nii töö ümberprofileerimises statsionaarist polikliinikusse, arstide värbamisel residentuurist kui ka ilmselt läbirääkimistel Eesti Haigekassaga ning Põhja-Eesti haigete nurin on põhjendatud.

Ilmselt on siin alust veel põhjalikumale analüüsile, sh tuleb võtta arvesse ka õdede jt spetsialistide iseseisvate vastuvõttude dünaamikat, kuid eesmärgiks tuleb võtta vastuvõttude arvu kasvutempo tõstmine Tallinna tervishoiu asutuste poolt. Ka Eesti Haigekassa peaks püüdma populatsiooni põhist kättesaadavust hinnata ja lisaks üldisele ambulatoorse ravi kasvatamisele püüdma ostupoliitikaga tagada ka elanikkonna võimalikult võrdne kohtlemine.
 

Millest on tingitud pikad eriarsti juurde pääsemise järjekorrad? 

Põhjuseid on siin mitmeid. Suure mõjuga on konkreetsel erialal töötav eriarstide arv ja nende töö proportsionaalne jaotus valvete, statsionaari ja polikliiniku vahel. Keskmiselt on Eestis arste EU-ga võrreldaval tasemel ja peaksime olema võimelised tagama kättesaadavuse (järjekorrad) samal tasemel.

Teiseks oluliseks faktoriks on eriarstiabi koostöö kvaliteet perearstidega. Üks osa pikkade järjekordade probleemist on see, et eriarstile otsivad aega ka inimesed, keda võiks aidata perearst. Perearstid võiksid mitmeid uuringuid ise läbi viia, mida nad praeguse korra kohaselt teha ei saa või piirab neid rahaline eelarve. Ekstreemne näide on nn „seljavalutajate“ suunamine neuroloogidele. Näiteks Regionaalhaiglas moodustab seda tüüpi probleemidega haigete hulk umbes kolmandiku neuroloogide vastuvõttudest, selmet olla käsitletud perearstide endi või taastusravi arstide ja spetsialistide poolt. Sarnaselt on praktiliselt igal erialal päris palju põhjendamatuid visiite eriarstidele, mis pikendavad teiste patsientide ooteaega. Samuti on üsna levinud suunamise põhjus uuringu tellimine, mille perearst võiks piisava eelarve või õiguste puhul otse uuringu teostajalt tellida.

Kolmandaks probleemide allikaks on probleemid järjekordade juhtimisega, mis väljendub ennekõike patsientide kohale mitteilmumises. Paraku on Eestis võimalik registreerida end mitme teenuseosutaja juurde või ka mitmele ajale sama teenuseosutaja juures. Samuti ei ole registreerimisel võimalik kontrollida saatekirja olemasolu.

Omaette teemaks on pikkade järjekordade puhul haiglate EMO-de ja kiirabi ülekoormamine, kuid samuti vajadus haigete prioritiseerimise süsteemi loomiseks. Üheks selliseks katseks on e-konsultatsioon perearstile.

Ühte rohtu kuidas lühendada ravijärjekordi ei ole. Kõigi eelpool toodud põhjustega tuleb tegeleda ning analüüsida nii probleemi põhjusi kui ka meetmete mõju.