Südamesiirdamine aitab uuele elule

Hea koostöö Helsingi Ülikooli haiglaga ning Eesti Haigekassa rahastus on südamesiirdamise ka eestlastele kättesaadavaks teinud, nüüdseks on Helsingis uue südame saanud juba kaks eestlast. Suur roll kogu süsteemi ülesehitamisel on Regionaalhaigla kardiokirurg Günter Taalil, kes peab enda südameasjaks, et eestlased saaksid õigel ajal ravi.
Jõulupühade järgne Helsingi mõjub vaikse ja inimtühjana, rahulik on ka Meilahti haiglas, kus asub Soome ainus südamesiirdamise keskus.  Siinsamas, 10. korruse avara vaatega päikesepaistelises üksikpalatis lamab eestlannast patsient, juba teine eestlane, kellele eelmisel aastal Soomes uus doonorsüda siirdati. Seni on kõik sujunud plaanipäraselt ning arstid võivad tervisenäitajatega rahul olla. Eelmine patsient, septembris uue doonorsüdame saanud Dea taastub keerulisest protseduurist Eestis.
Põhjamaiselt vaoshoitud professor Karl Lemström muheleb rahulolevalt, Soome kogenuim südamesiirdaja tunnebki kõige enam rõõmu just nendest hetkedest, kui saab patsiendi elukvaliteeti tõsta ja eluaastaid juurde anda. "See on parim tänu patsientidelt, kui neil läheb hästi, nad on õnnelikud ja oleksid vajadusel valmis siirdamisprotseduuri uuesti läbima," ütleb dr Lemström.

Muidugi, esineb ka tagasilööke, operatsioonijärgselt peab patsient olema väga ettevaatlik, sest infektsioonioht on suur ning võib tekkida ka äratõukereaktsioone. Statistika räägib siiski positiivset keelt, 10 aastat pärast südamesiirdamist on elus umbes 70 protsenti patsientidest. „Esimese südamesiirdamise tegin 2006. aastal ,“ meenutab Lemström. Ühes kuus saab tänu tohtrile uue südame keskmiselt üks patsient. Kokku on Helsingi viiest kirurgist koosnev südame siirdamismeeskond teinud üle 500 südamesiirdamise.
Tegemist on tõeliselt innovaatilise keskusega, kus eelmise aasta kevadel ajalugu tehti, kui dr Lemström asetas patsiendile Soome esimese kunstsüdame (TAH - total artificial heart). Kunstsüda on seade, mis paigaldatakse patsiendi enda südame asemele ehk oma süda lõigatakse välja. Sellist protseduuri viiakse läbi vaid äärmisel vajadusel, sest operatsioonijärgne infektsioonioht on väga suur ning Põhjamaades oligi seni selliseid operatsioone tehtud vaid Göteborgis.
Hea koostöö Eestiga
Dr Lemström tunneb siirast rõõmu, et koostöö Eestiga on hoogustunud. Eeltöö Eesti patsientide Soome ravile saatmiseks algas juba aastaid tagasi, täpsemalt 2010. aastal. „Viis aastat tagasi alustasime koostööd Regionaalhaigla kardiokirurgi dr Günter Taaliga, kes on väga palju teinud selle heaks, et eestlastele südamesiirdamine võimalikuks teha,“ räägib dr Lemström.
Dr Taali on südamesiirdamise valdkond juba aastaid huvitanud. „2010 aastal pöördus minu poole ühe patsiendi abikaasa ja uuris südamesiirdamise võimaluste kohta,“ meenutab dr Taal, kes võttis kohe ühendust Soome kolleegidega Helsingi Ülikooli haiglas, kuna see on Eestile kõige lähem pikkade kogemustega keskus. Südame siirdamiste korral on aeg väga oluline, kaugelt koostööpartnereid otsida ei saa. „Sellest telefonikõnest arenes koostöö, mille tulemusena läksin Soome praktiseerima. Samal, 2010. aastal paigaldasime koostöös dr Lemströmiga Regionaalhaiglas ka Eesti esimese südamepumba.“
Südamesiirdamiseni oli sealt veel pikk tee, sest organdoonorlus on rangelt reguleeritud valdkond. Põhjamaades vastutab organdoonorluse toimimise eest organisatsioon nimega Scandiatransplant peakontoriga Aarhusi Ülikooli Haiglas, Taanis. Põhjamaad ühendasid jõud juba 1969. aastal. Nimetatud organisatsiooni on koondunud Põhjamaade – Taani, Norra, Islandi, Soome ja Rootsi ülikoolihaiglad, kus siirdamisi läbi viiakse. Lühidalt öeldes reguleeritakse siin kogu reeglistik, mis puudutab organdoonorlust. Selleks, et siirdamisluba saada, peab haigla tegema aastas üle kümne siirdamise.
„Eesti ei kuulunud nimetatud organisatsiooni, seetõttu võttis palju aega, enne kui saime koostööks Soomega rohelise tule,“ meenutab Taal. Ka hetkel ei kuulu Eesti veel ametlikult Scandiatransplanti, ollakse nn katseajal, kuid mõlemapoolne koostöö toimib hästi ning Eestist on Põhjamaade abivajajateni jõudnud 17 doonorsüdant. Eesti patsientidele siirdatakse n-ö katseajal vaid Eesti doonorite südameid.
Dr Lemströmil jagub Eesti kolleegidele vaid kiidusõnu. Ta on mitmel korral käinud Eestis südamepumpa paigaldamas, loenguid pidamas, viimati 2015. aasta detsembris, kui aitas Regionaalhaigla arstidel proktorina läbi viia kehasisese südame vasakut vatsakest asendava seadme ehk südamepumba paigaldamise. Protseduur oli keeruline ning kestis peaaegu 12 tundi.
„Tänapäevased südamepumbad on nii palju edasi arenenud, et sageli paigaldatakse neid lõpliku lahendusena ja n-ö. “destination therapy” näidustusel toimivad nad iseseisva vahendina ning südamesiirdamist ei olegi vaja,“ selgitab dr Taal, kelle sõnul kavatsetakse südamepumpade paigaldamist Eestis jätkata, kuid südamesiirdamise osas on algusest peale planeeritud koostöö Soomega. „Soome on meist vaid 80 km kaugusel, seal on aastatepikkuse töö tulemusena olemas kõik edukaks südamesiirdamiseks ja operatsioonijärgseks jälgimiseks ning kiireks reageerimiseks vajalikud tingimused.
Haiged tuleb õigel ajal üles leida
Taali sõnul on oluline, et kardioloogid üle Eesti leiaksid üles patsiendid, kellel oleks südamepumbast või uuest südamest kasu. „Koostöö on käima saadud, nüüd tuleb seda head võimalust kasutada,“ rõhutab ta. Seetõttu soovib ta kõigile kardioloogidele südamele panna, et enne patsiendi lootusetuks tunnistamist, tasuks konsulteerida Regionaalhaigla või Ülikooli Kliinikumi kolleegidega. "Oluline on see, et arstid teaksid selliste ravivõimaluste olemasolust, südamehaigus avastataks võimalikult vara ja patsiendid saaksid õigel ajal ravi."

Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogid hindavad patsiendi vajadust südamesiirdamiseks täpselt samadel alustel nagu Soome kolleegid.  Seejärel saadetakse patsient Soome lisauuringutele, et vormistada lõplik konsiiliumi otsus kogenud spetsialistide poolt ja välistada võimalikud vastunäidustused. Patsiendiga sõidavad kaasa Eesti kardioloogid, kes on haiguslooga tuttavad. Seejärel jääb haige sobiva südame ootele. „Ooteaeg ulatub paarist kuust kuni poole aastani,“ ütleb dr Lemström. Kui sobiv doonor leitud, toimub edasine tegevus välgukiirusel. Kontakteerutakse doonorkoordinaatoriga ja patsient tuuakse helikopteriga Soome haiglasse, samal ajal sõidab teine meeskond Eestisse, kus võetakse doonorsüda sobiva doonori seest välja – doonorsüda tohib väljaspool inimkeha (ilma vereta) olla vaid maksimaalselt neli tundi - ning juba paari tunni jooksul toimubki südamesiirdamine. Operatsioon kestab 6-12 tundi, taastumine sõltub inimesest ning tema seisundist, tavaliselt lähevad patsiendid koju vähem kui kolme nädalaga. Umbes kuue kuu pärast peaks haige olema taastunud ning saab integreeruda tavaellu  - nooremad patsiendid naasevad tööle, õppima jne „Kerge sporditegemine tuleb pigem kasuks kui kahjuks,“ nendib dr Lemström.
Kogu senist koostööd Eesti kolleegidega – nii arstide kui ka õdedega – hindab Soome arst suurepäraseks. „Keegi võib öelda, et see on meile lisakoormus, aga minu jaoks on see väga rikastav koostöökogemus, mis arendab ka mind. Eestis on ainult 1,3 miljonit inimest ning iseseisev südamesiirdamise programm ei ole vajalik, Tallinn on Helsingile lähemal kui näiteks Turku või Tampere.“