Valimisralli meditsiini õuel

Regionaalhaigla juhatuse esimees Tõnis Allik vastab haigla blogis dr Tiit Mereni arvamusele,  justkui juhiks Eesti meditsiini ja patsientide ravi kahe suurhaigla äriplaanid.

Tuleb tõdeda, et valimised on jõudnud ka tervishoiu õuele ja poliitilised suurtükid on pandud paukuma. Dr Tiit Meren, kelle hoogne esinemisstiil on sageli nauditav, üritab seekordses tervishoiukriitilises käsitluses suurhaiglatest kui tervishoiusüsteemi põhiprobleemist, ära kasutada klassikalist trikki, st püüab tugevate ründamisega võita masside poolehoidu. Kuid sõnaka arsti imago taga kumab valimiseelsel ajal tuntavalt läbi ettevõtja ja poliitiku küsitavusi tekitav kombinatsioon.
Väide, et Regionaalhaigla arsti mõtlemist juhib raviteenuse majanduslik kasu või et arstid on rakendatud administratiivse sunniga teenima haiglale kasumit ning on seeläbi teinud patsiendist äriobjekti, on küüniline, ebakollegiaalne ja apelleerib stereotüübile, mida ikka ja jälle püütakse meile omistada. Eesti on 90ndate aastate lõpus läbiviidud haiglavõrgu reformiga, kus aktiivravi koondati peamiselt seitsmesse suuremasse kesk- ja piirkondlikku haiglasse, saavutanud olulise kvalitatiivse ja arengulise eelise mitmete teiste, meiega sarnase ajaloolise taustaga, riikide ees. On ilmselge kunstiline liialdus väita, et mõni neist raviasutustest on nüüd asunud tervishoidu juhtima.

Kompetentsikeskused pakuvad parimat
Tõsi on see, et suurhaiglate arenguvõimelisus ja tase mõjutab kogu arstiabi potentsiaali Eestis. Meditsiinis tagab ravitöö tulemuslikkuse ka teatud kriitiline mass sarnaseid haigusjuhtusid ja sellega seonduvaid ravivõtteid ning erialade vaheline kollektiivne know-how, mis on koondunud suurhaiglatesse ning teeb nad atraktiivseks nii meedikutele endile kui ka patsientidele. Tulenevalt avalikust inforuumist on patsiendid erinevatest ravivõimalustest teadlikumad kui kunagi varem. Kuid enamasti jääb küsimata küsimus, milline on konkreetse arsti või haigla kogemus ja ravitulemused.

Juba Regionaalhaigla asutamisega 14 aastat tagasi liideti mitmed tervishoiu korralduse ja ravitöö üleriigilise organiseerituse printsiipidelt olulised pädevuskeskused nagu Mustamäe Haigla, Eesti Onkoloogiakeskus, Tallinna Psühhiaatriahaigla, Kivimäe Haigla, Nahahaiguste Haigla ja Kutsehaiguste Kliinik. Erinevate pädevuskeskuste omavahelist suuremat integreeritust saab pakkuda vaid suurhaigla. Samuti on loomulik nii Regionaalhaigla kui ka eelduste kohaselt riigi soov seda tulemust hoida ning mitte lasta vabal ja kontrollimatul konkurentsil (mis on suunatud ju ka spetsialistidele) lammutada. Läbi võrgustumise protsessi jõuab kasu nüüd ka maakonnahaiglatesse.
Kogu eelnimetatud tegevus toimub meie põhieesmärgi – pakkuda patsientidele parimat ravi – nimel. Patsient on ja jääb meie tegevuste keskmesse.

Tervishoiusüsteemi probleemidest
Laenude võtmine taristu korrastamiseks ei ole võõras enamusele Eesti haiglatele, see kuulub normaalse majandusliku tegutsemise juurde, kuid eeldab püsivat investeerimisvõimekust. Siit ka haiglate mõistlik püüe oma tegevusmahtusid vähemalt säilitada.
Mõte, et Eesti riigis, mis on tervishoiu rahastamise tasemelt Euroopa viimaste hulgas, kuid teenuse kättesaadavuse poolest kindlalt esirinnas, on meditsiinisüsteemi ümberkorraldamise tulemusel võimalik veelgi paremaid tulemusi saavutada, ei ole minu hinnangul eriti konstruktiivne visioon. Minu arvates ei ole meie tervishoiusüsteemi probleem hetkel haiglate suurus või nende arv. Näiteks on Regionaalhaigla maailma mastaabis üsna keskmise suurusega haigla ja haiglavoodeid on Eestis populatsiooni kohta parajas mahus.
Meie tegelikud probleemid on arstide, õdede jt spetsialistide vajaduse ja ettevalmistuse disproportsioon, perearstide ja haiglate vahelise koostöö madal tulemuslikkus, aktiivravile järgneva ravi korraldamatus ning ebapiisavad võimalused ja rahalised piirangud nende probleemide lahendamiseks. Haiglatevahelise konkurentsi suurendamine ei lahenda loetletud probleemidest ühtegi.
Vaadates tulevikku, peame pigem mõtlema nii mõnegi arstliku eriala või kitsama alameriala koondumisest ühte keskusesse või vähemasti korraldama tugeva keskuste vahelise koostöömudeli.
Ma ei soovi sellega öelda, et erahaiglatel ja konkurentsil ei ole üldse Eesti meditsiinis kohta ja ei eita ka konkurentsi positiivseid külgi. Paraku jääb nii väikese populatsiooniga riigis nagu Eesti, selle mehhanismi rakendusvõimalus piiratuks. Konkurents eksisteerib ja on mõeldav ennekõike ambulatoorse arstiabi valdkonnas, kus näiteks sarnaselt Hollandiga, võiks haiglas töötaval arstil olla soovi korral, kas oma eravastuvõtt või ka praksis väljaspool haiglat.

Vaata ka: Kirurg: Eesti meditsiini juhivad kahe suurhaigla äriplaanid