Kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov kiirabi valmisolekust koroonaviirusega võitluseks

Uues Tervisepooltunni episoodis kirjeldab Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov kiirabi valmisolekut koroonaviirusega võitluseks. Alates 24. märtsist on Popov terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht, kelle ülesanne on koordineerida haiglate ravikorraldust üle Eesti. Hädaolukorra meditsiinijuht allub terviseametile ja koordineerib raviasutuste tegevust hädaolukorra lahendamise ajal. Hädaolukorra meditsiinijuhil on õigus anda korraldusi tervishoiuteenuste ümberkorraldamiseks.

Praegune olukord seab ka kiirabi tööle suured nõudmised. Kuidas on muutunud teie töö võrreldes viiruse eelse ajaga?

Meie kiirabikeskuse töö on praegu teatud määral ümber korraldatud. Me rakendasime kolme uut lisakiirabibirgaadi. Vajadus tekkis sellest, et me alustasime COVID-19 testimisega ning käime ka kodudes potentsiaalseid haigestunuid testimas. Esialgu teostasime vastavalt terviseameti korraldusele testimist kõigile, kellel oli COVID-19 kahtlus, kuid nüüd oleme ümber lülitunud neile, kes kuuluvad riskigruppidesse. Pean ütlema, et viimasel ajal on ka proovide võtmise arv langenud ja järjest enam kasutatakse drive-in teenust, mille korral patsient tuleb ise autoga kohale, annab proovi ja saab kiirelt tulemuse.

Kui tegu on krooniliselt haige inimesega, kellel on liikumishäire, siis vormistatakse talle kutse nii, et helistatakse perearstile, kes otsustab, kas patsient vajab testimist või mitte. Seejärel toimub kõne numbrile 112, kust edastatakse meie brigaadile kutse. Lisaks on meil keskuses kaks transpordibrigaadi, mis on spetsiaalselt komplekteeritud patsientide meditsiiniliseks transpordiks erinevate haiglate vahel. Eelkõige räägin koroonaviirusesse nakatunutest, kes peavad liikuma Regionaalhaiglast või Ida-Tallinna Keskhaiglast Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Samuti vastassuunas liikuvatest patsientidest, kes viiakse näiteks Regionaalhaiglasse, et vabastada Lääne-Tallinna Keskhaiglas kohti koroonaviirusega patsientidele.

Kaalume hetkel ka varianti rakendada oma töös kaheliikmelisi brigaade. Momendil küll vajadus puudub, ent kui tulevikus haigestub meie personal või kui peame komplekteerima lisabrigaade, võib see tekkida. Üldiselt on meie olukord kiirabis stabiilne, me hoiame silma peal töötajate tervisel, planeerime oma tööressursse ja brigaadide komplekteeritust.

Kas koroonaviiruse kartuses võivad teised patsiendid tagaplaanile ja tähelepanuta jääda?

Pean hoopis ütlema, et viimastel kuudel on meie töö intensiivsus isegi vähenenud ja näeme, et erakorralise meditsiini osakonna külastatavus on langenud. Kui tavaliselt loeme ööpäevas 220-230, rasketel aegadel isegi kuni 300 visiiti EMO-sse, siis praeguste visiite arv on langenud lausa 110. Ehk meie töö praegu väga mahukas pole, kuid see näib olevat vaikus enne tormi. Näib, et inimesed tunnetavad õhus probleemi ja ei kutsu ilmaasjata kiirabi. See on meie jaoks väga positiivne ja me täname oma patsiente hoolivuse eest, mis laseb meil säästa ressursse massihaigestumise tarbeks.

Küll aga ei tasu karta, et raskesti haigestunud patsiendid (delta ja charlie kutsungid) abita jäävad. Kõik kutsungid võetakse endiselt vastu, teenindatakse ära sama kiirelt ja professionaalselt nagu varemgi. Nii et töö on tavapärane, teatud mööndustega, ja haiged saavad abi.

Kuidas on tagatud minimaalne koroonaviirusesse haigestumise risk tavapatsiendile, kes EMO-sse pöördub?

Me oleme teinud selle riski vähendamiseks palju ettevalmistustöid. Number 1 meede on, et oleme tekitanud spetsiaalsed teekonnad EMO-sse ise tulevatele ja kiirabiga saabuvatele patsientidele.

Rääkides harilikest ambulatoorsetest patsientidest, keda näeme üldjuhul tavaperioodil ööpäevas 100 ringis, neile oleme loonud kaks teekonda. Esimene on nende jaoks, kes võivad olla potentsiaalselt nakatunud. Neil on nohu, köha, palavik. Oleme sääraste haigete jaoks üles pannud EMO esisesse parklasse välihaigla telgi ning seal aitavad orienteeruda sildid ja inimesed naiskodukaitsest. See patsient ei tohikski jõuda maja sisse päris EMO osakonda.  Telgis on olemas väike ootesaal, nn triaažiala, triaažiõde, kes patsiendiga tegeleb, ka vajadusel arst ning me teostame ülevaatuse nagu päris haiglas. Teda teenindaval personalil on vastavad isikukaitsevahendid ja riietus. Patsiendilt võetakse COVID-19 proov ja ta saab kiiresti vastuse.

Kui nüüd EMOsse pöördub patsient, kellel on väike trauma või muu tervisehäda aga tal ei ole koroonaviiruse sümptomeid, siis on tema teekond tavapärasem. Enne täpsustab ta ukse ees seisvale registraatorile, et tal pole vastavaid sümptomeid, ja lastakse edasi ootesaali, kus toimub registreerimine ja ta pääseb triaažiõe vastuvõtule. Kõik läheb nii nagu tavaliselt. On aga äärmiselt oluline haigeid hoolikalt jaotada, et vältida potentsiaalselt nakatunud inimese laskmist n-ö puhtale alale, kus on tavalised ambulatoorsed haiged. Nii oleme selle riski viinud miinimumini. Lisaks, kui inimene satub sinna osakonda, anname talle lisaks kirurgilise maski, mis vähendab veelgi infektsiooni levitamise riski. Igal pool on ka spetsiaalsed vahendid käte puhastamiseks, sest kätehügieen on äärmiselt oluline vahend viirusega võitluses.

Erinevad teekonnad on ka kiirabiga EMO-sse saabuvatele patsientidele. Kui patsiendil on koroonaviiruse kahtlus, siis me ei toogi teda siia piirkonda, kus ilma nakkuseta patsiente teenindatakse. Nende jaoks on olemas kaks eraldi sissepääsudega isolaatorit, kus töötab vastava riietusega personal. Läbi on mõeldud patsiendi teekond sinna ja ka tema teekond vajalikele uuringutele läbi haigla.

Haiged, kellel puuduvad COVID-19 tunnused, pole palavikku, nohu ega köha, jõuavad tavapärast teed mööda kiirabitriaažipunkti, kus toimub haigete edasine jaotus. Ja kui tekib vähimgi COVID-19 kahtlus, satub patsient kohe n-ö musta tsooni. See on vahepealne EMO jälgimisala, kus toimub diagnoosi välja selgitamine. Kui test osutub negatiivseks, siis liigub haige tavapäraseid uuringuid mööda edasi või läheb koju ambulatoorsele ravile. Positiivse proovi korral ja kui patsient vajab ambulatoorset ravi, saadame ta terviseameti poolt välja töötatud instruktsioonidega koju. Edastame vajaliku info haigele, ja sugulastele, kuidas teda nõustada.

Juhul kui patsient vajab haiglaravi, siis oleme intensiivravile kuuluvatele patsientidele välja mõelnud vastava teekonna ja osakonnad, kes neid vastu võtavad. Kui haige ei vaja intensiivravi, ent on siiski nakatunud, liigub ta spetsiaalsesse osakonda, mille nimeks meie majas on kovido osakond. Tegu on ümber profüleeritud kardioloogiaosakonnaga, kus töötavad tublid ja professionaalsed töötajad ning on tagatud kõik isolatsioonivõimalused.

Kuidas tagate praegu isoleeritud saartel kiirabiteekonna?

Jah, tõepoolest, meil on PERH- is ka tihe kontakt saartega. NIi Hiiumaa kui ka Saaremaaga, mis on hetkel koroonaviirusega võitlemise esiliin. Nakatunute arv seal on suhteliselt kõrge ja me teame, et ka mõned töötajad Kuressaare haiglast on nakatunud, ehkki massilist haigestumist pole.

Me tuleme hea meelega esimesel võimalusel appi, kui nad vajavad patsiendi evakueerimist ja mandrile saatmist. Rahuldavas üldseisundis patsiendi transpordib Tallinnasse meie transpordibrigaad. Raskes seisundis patsiendi, kellel on diagnoositud positiivne proov, toome Tallinna helikopteri või reanimobiiliga. Eile näiteks tõime helikopteriga Regionaalhaiglasse positiivse koroonaviiruse prooviga patsiendi, kes on praegu raskes seisundis ravil.

Sellised kontaktid on meil pidevalt olemas. Kohe epideemia alguses, kui kuulsime Saaremaal juhtunust, saatsime sinna koostöös Päästeameti Kose logistikakeskusega Eesti Päästemeeskonna meditsiinirühma telgid, et luua meie EMO- ga sarnane võimekas välihaigla. Nii saavad nad haiged jaotada ja piirata haiglasisest nakkuse levikut. Ma usun, et see süsteem on abiks nii meie kolleegidele Kuressaare haiglas kui Saaremaa patsientidele.

Millist nõu annaksite inimestele kiirabi kutsumise osas, milline olukord nõuab kiirabi ja milline mitte?

Kõigepealt peame lähtuma tavalisest elust, sest me ei tohi unustada, et traumad, infarktid ja insuldid juhtuvad endiselt, hoolimata koroonaviirusest Eestis. Ehk tõsise tervisehäire korral tuleb helistada numbrile 112, nagu varemgi epideemia-eelsel ajal.

Kui arutada konkreetset epideemiat, siis Hiina ja Itaalia kolleegide kogemus näitab, et infektsioon kulgeb 80% juhtudest healoomulikult ja 20% juhtudest tõsisemalt. Need, kellel puuduvad tõsised sümptomid, kellel on ainult kerge palavik, köha ja nohu, võib-olla ka seedehäired, kuid mitte hingamishäired, kiirabi kutsuma ei pea. Ainult siis võivad nad pöörduda kiirabi poole kui nad kuuluvad riskigruppi ja neil on olemas perearsti saatekiri koroonainfektsiooni testimiseks.

Kui inimene on nakatunud, ta ei suuda iseseisvalt liikuda ja drive-in punkti jõuda, tal on lisaks eelnevalt mainitud sümptomitele ka hingamisraskused, siis tuleb kindlasti helistada hädaabinumbrile. Kiirabi tuleb, vaatab üle, mõõdab parameetreid ja otsustab hospitaliseerimise üle.

Me teame, et haiguse peiteperiood on keskmiselt 5,2 päeva, maksimum 14 päeva. Esimesed sümptomid võivad avalduda juba 2. või 3. päeval ning haigusnähud tekivad esimese nädala jooksul. Lõviosal patsientidest on kerged haigusnähud. Kui haigus võtab tõsisema hoo, siis 8. päeval võib kulg muutuda hullemaks ja põhjustada raskendatud hingamist. Seda haiguse dünaamikat peaksid haigestunud teadma: nädal aega rahulikku perioodi, 8. ja 9. päeval murdepunkt, mis näitab edasise kulgemise. Kui selles punktis seisund hakkab paranema ja hingamine on korras, võib arvata, et haigus möödub nagu tavaline viirusnakkus. Kui aga 8. ja 9. päeval seisukord halveneb, helistage 112, me tuleme, hospitaliseerime, võtame vajadusel testi, tegeleme teie tervisega.

Kiirabitöötajad on koroonaviirusega võitluses eesliinil, neil on palju tööd, närvipinget ja pidev oht haigestuda. Kuidas teie võitlusvaim vastu peab?

Kiirabis töötavad erilised inimesed, kellele ma olen sügavalt tänulik. Kõigi motivatsioon on praegu kõrge, ehkki teame, et haigus võib potentsiaalselt olla üliohtlik. Me oleme näinud videotest, mis toimub Itaalias, Hiinas, me teame haiguse tüsistusi ja et tegu ei ole lihtsa tõvega. On olnud ka probleeme personaliga: kes ei jõudnud õigel ajal puhkuselt tagasi ja sattus karantiini, kes oli kontaktis nakatunuga. Ent me oleme lahinguks valmis, tänase seisuga ei ole kiirabis veel keegi haigestunud.

Samas ei tohi haigusesse suhtuda üleolevalt vaid tuleb alati olla ettevaatlik ja kasutada isikukaitsevahendeid. Meil on võrreldes haiglaga spetsiaalne komplekt, kus on teistsugused pritsmekindlast materjalist kombinesoonid, FFB2 või FFB3 maskid, spetsiaalsed kaitseprillid ehk visiirid, topeltkindad. Peame alati silmas kahte põhimõtet: esiteks ei tohi kiirabi töötaja haigestuda, sest peab päästma teiste inimeste elusid ja teiseks ei tohi ta muutuda infektsiooniallikaks end ümbritsevatele. Me ju teenindame massiliselt rahvast, suhtleme inimestega, kes ei kasuta isikukaitsevahendeid. Tuleb totaalselt välistada olukord, kus kiirabitöötaja toob kutsele vastates kaasa koroonaviiruse.

Teame ühesõnaga, et isikukaitsevahendite kasutamine on kohustuslik ja eriti oluline on teada, et suurima riskiga protsess on nende ära võtmine peale kutse teenindamist. Me peame täielikult saneerima kiirabiauto, kui on toimunud COVID-19 nakatunu transport ja tegu on nakatumisriskiga tegevusega. Samuti on see ajamahukas.

Veel peavad meie patsiendid arvestama, kui nad helistavad häirekeskusesse ja kirjeldavad endil olevaid koroonaviiruse sümptomeid, siis sageli juba sõidu ajal kiirabibrigaadi juht helistab kutsujale, täpsustab informatsiooni ning tutvub epidemioloogilise olukorraga sündmuskohal. Kui patsiendi seisukord pole raske, tuleb patsienti üle vaatama ainult isikukaitsevarustuses kiirabibrigaadijuht. Kui patsient vajab hospitaliseerimist, tulevad ka teised, patsient teenindatakse täies mahus ja vajadusel viiakse haiglasse. Mainin, seda, et informeerida patsiente, kes kutsuvad palaviku, nohu ja köha esinedes kiirabi. Siis teatakse, milline protokoll meil kasutusel on.