Kuula Regionaalhaigla Tervisepooltunni podcasti värsket episoodi veredoonorlusest

Veebruarikuu esimeses saates jätkame vestlust veredoonorluse teemal. Saates on külas Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep ja verekeskuse vanemarst Gulara Khanirzayeva.

Kui palju doonoreid on teie andmebaasides ja kas neid on pidevalt juurde vaja?

Eestis on doonoreid kokku 30 000 ringis ja see moodustab umbkaudu 2,8% elanikkonnast. Uuringute andmetel on verega varustatus riigis heal tasemel siis, kui elanikkonnast 4% on regulaarsed doonorid. Meil jääb sellest veel 1,2% puudu. Et mingi osa doonoreid langeb alati ära, siis vajame pidevat pealekasvu. Paraku aga on noorte hulgas doonorite osakaal vähenenud ning sealt ootaksime kiiresti paremat osalust.

Kuidas iseloomustaksite tüüpilist doonorit, kes teie juurde tuleb?

Keskmise profiiliga doonor on vanuses kuni 40 aastat, terve, tervisliku elustiiliga. Naisi ja mehi on umbkaudu võrdselt.

Kui tihti tohib inimene verd loovutada?

Verekeskuses on kehtestatud nõuded sellele, kui tihti saab verd loovutamas käia. Kui doonor tuleb loovutama täisverd, siis peab kindlasti vahele jääma meestel 2 kuud, naistel soovitavalt 3 kuud. Ehk mehed ei tohiks verd loovutada sagedamini kui 6 korda aastas ning naised 4 korda aastas.

Miks naistel ja meestel erinevad nõuded on?

See on seotud hemoglobiini tasemega, mis naistel on loomuomaselt madalam ning liialt tihti verd loovutades võib see ohtlikult madalale langeda. Meeste ja naiste füsioloogia on paratamatult pisut erinev.

Paljud olemasolevad doonorid ei täida ka alati maksimaalselt lubatud sagedust, sest keskmine vereloovutus ühe veredoonori kohta on 1,7. Muidugi on oluline, et meil oleks andmebaasis lai doonorite valik, kuid oleks ka tore kui tuldaks regulaarselt verd loovutama.

Seega teil on lihtsam saada verd olemasolevatelt doonoritelt kui otsida uusi?

Just nimelt. Lisan veel juurde, et verekeskuses saab lisaks täisverele teostada afereesi, mis on teatud verekomponentide loovutamine. See tähendab, et inimeselt võetakse ainult näiteks plasmat või trombotsüüte. Afereesi intervallid on väiksemad ning juba kahe nädala pärast saab uuesti tulla.

Mis innustab inimesi doonoriks minema?

Inimene saab olla elupäästja ilma, et peaks 11 aastat arstiks õppima. Me ootamegi, et doonor tuleks siia altruistlikel kaalutlustel.

Mis tegurid võivad piirata vereloovutust?

Doonor peab olema vanuses 18-65, esmakordse vereloovutuse korral on vanusepiir 60 eluaastani. Kehakaal peab olema üle 50 kg.

On olemas piirangud, mis välistavad doonorluse alaliselt. Kui inimene on põdenud C-hepatiiti, B-hepatiiti, nakatunud HIV-ssse või on selle kahtlus. Kindlasti ei sobi doonoriks alkohoolikud, narkomaanid ja inimesed, kes on minevikus süstinud narkootikume.

Teatud ajutised asjaolud võivad samuti doonorlust piirata. Näiteks kui inimene on reisinud piirkonda, kus on risk haigestuda malaariasse, Lääne-Niiluse või Zika viirusesse. Või on doonor hiljuti põdenud teatud haiguseid, tarvitanud konkreetseid ravimeid. Tätoveerimine ja naha augustamine piiravad doonorlust järgnevaks neljaks kuuks.

Võime ka inimese verekeskusest tagasi saata kui tema hemoglobiini tase on madal.

Kui usaldusväärne on doonori küsitlemine enne loovutust? Inimene ju ise ei pruugi olla teadlik oma haigusest või ei taha näiteks avaldada, et oli kunagi süstiv narkomaan.

Kui doonor tuleb verd loovutama ning temaga toimub vestlus, siis me väga loodame ning eeldame, et vastatakse küsimustele ausalt. Seetõttu oleme ka teinud vereloovutuse protsessiks, mille eest ei anta raha. Et ei tekiks kellelgi kiusatust tulla siia kasu teenima. Ütleme doonoritele ka, et kui koju minnes meenub, et midagi jäi mainimata, siis kindlasti informeerige.

Kui testimise käigus peaksid riskid ilmnema, miks on üldse küsitlust tarvis? Laborianalüüsid oleksid ju kindlamad.

Kahjuks ei ole realistlik iga vereannetust kõikide nakkuste suhtes kontrollida. Meie võimalused on piiratud. Kõige ohtlikumad nakkused, mida varasemalt mainisime, leiame analüüside teel, ent teisi me kontrollida ei saa. Kui doonoril endal tekib kahtlus, siis pigem ärge andke verd.

Isegi testid ei ole alati 100% kindlad ning haigustel on ka peiteperiood, millal ta jääb meile märkamatuks. Seetõttu ongi oluline doonori ausus.

Kui doonor tahab olla läbinisti aus ja ettevaatlik, siis kas tal on mõtet käia näiteks eelnevalt oma kulude eest erinevate haiguste teste tegemas?

See meid kahjuks ei aita, sest lihtsalt testide tegemisest ei piisa, oluline on ka tulemuste tõlgendamine.

Verd saab loovutada verekeskustes, kuid te olete aeg-ajalt teinud väljasõite ka mujale, avalikesse kohtadesse. Kas need tasuvad end ära?

Ma täpsustaksin, et me ei tee väljasõite aeg-ajalt vaid meil on lausa väljasõidubrigaad, mis iga tööpäev ajutistel verevõtu sõitudel käib. Sinna kuuluvad arstid, õed, registraatorid ning olemas on kõik vajalik doonorite läbivaatuseks ja vere kogumiseks. Väljasõidud toimuvad nii Tallinnas kui ka kaugemale, isegi saartele, ning need on väga efektiivsed. Kui verekeskus tuleb doonoritele lähemale, on neil mugavam verd loovutada.

Oletame, et märkan kaubanduskeskuses teie ajutist verevõtupunkti. Kas ma võin otse sinna minna või peaksin kuidagi ette valmistuma?

Üldiselt soovitame doonoritel enne vereloovutust süüa ja puhata, et enesetunne oleks hea. Samuti peab peale protseduuri pisut istuma ja puhkama. Verekeskuses võtab vereloovutus aega umbes tunni.

Verevõtupunktis on sama oluline mõistlik enesetunne, samuti tuleb kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Kaubanduskeskustes me aga üldiselt verd võtmas ei käi. See ei ole kõige parem mõte, sest inimesed lähevad sinna teistel eesmärkidel.

Kui keegi tahab tulla keset tööpäeva verd loovutama, siis kas tööandja on kohustatud ta ära lubama?

Seaduses on tõesti ette nähtud, et tööandja peab võimaldama töötajal doonoriks minemise, kuid pole midagi mainitud selle aja tasustamisest. Meieni on kahjuks jõudnud doonoritelt info, et nad tuleksid küll, ent tööandja ei suhtu sellesse positiivselt. Kas ei taha töölt ära lubada või arvestab aja töötasust maha. Siinkohal kutsun üles tööandjaid panustama doonorlusse sellega, et võimaldada töötajast minna verd loovutama. Arvestaksin umbkaudu 4 tundi kohalesõiduks, protseduuriks ja tagasiminekuks.

Kas oskate nimetada müüte või valearusaamasid, mis takistavad inimestel doonoriks tulemast?

Esiteks arvatakse, et vereloovutus on inimesele kahjulik. Tegelikult aga on tegu täiesti ohutu protsessiga, sest võetakse 450 ml verd, mis on 8-10% tervest verest.

Samuti kardetakse nõelasid ja süstlaid, kuid selle kohta ütleme, et tulge kohale ja saage hirmust üle!

On ka inimesi, kes vereproove andes minestavad. Kas vere loovutamise käigus võib ka sarnaseid reaktsioone avalduda?

Jah, reaktsioonid võivad olla, ent see on pigem psühholoogiline element. Statistiliselt tekib selliseid reaktsioone nagu iiveldus ja minestamine ainult umbes 1%, ehk väga vähestel. Põhjuseks võib olla ka vähene magamatus ning tühi kõht.

Eestis käib paratamatult elustiili ja kultuuri juurde ka alkohol. Kui palju peab peale selle tarvitamist ootama enne kui verd loovutama tulla?

Kindlasti ei tohiks tulla samal päeval verd loovutama. Üldist reeglit aga anda ei oska, sest see sõltub tarbitud kogusest.

Vahetult enne vere loovutamist ei tasuks ka suitsetada. Vähemalt 2-3 tundi, mida pikem intervall, seda parem.

Kas dieedi osas on samuti soovitusi?

Soovitame vältida liialt rasvast toitu, sest see mõjub vere kvaliteedile halvasti.

Milliste doonorite järele te enim puudust tunnete?

Me vajame doonoreid kõikidest veregruppidest, sest patsiente on ka kõikidest veregruppidest. Peame arvestama, et kui elanikkonnas on näiteks palju A+ doonoreid, siis on meil ka palju A+ patsiente.

Verekeskuse kodulehel on illustratiivselt näha meie verevarusid ning milline grupp vajaks täiendust. Reesusnegatiivsete järele on alati vajadus, ent kõik on siiski oodatud.

Kõik terved inimesed, kes tunnevad, et soovivad teha head ja aidata inimesi - olete oodatud verd loovutama! Meile ju meeldib teha kingitusi ja mis võiks olla parem, kui kinkida elu. Vaata lisaks: www.verekeskus.ee