Kindlustust ravivea vastu vajab nii patsient kui ka arst

Ravivea korral on oluline, et kahjuhüvitise otsus viidaks haiglast kaugemale ja et ravile saaks erapooletu hinnangu, ning seda peaks tegema patsiendikindlustuse regulatsiooniga, kirjutab Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu Postimehe arvamuskülgedel.

Usun, et kõik arstid ja õed Eestis töötavad oma erialal siirast soovist patsienti parimal viisil aidata. Patsiendi tervise heaks annavad endast parima ka haiglad organisatsioonina. Ei ole kahtlustki, et kui õnnetusjuhtum või haigus lõpeb surmaga, on see kirjeldamatu kaotus ja läbielamine lähedastele ning aastate jooksul, mil olen haiglas töötanud, olen näinud, kui raske on iga surm ka raviarstile ja õele.

Haiglas kahjuks ka surrakse, see on paratamatu. Olgu seepärast, et viimase staadiumi vähipatsiendile saame pakkuda vaid valuravi või et õnnetusse sattunu vigastused oli niivõrd rängad, et ka tänapäeva meditsiin ei suuda abistada. On ka juhtumeid, kui surm saabub tüsistuste tagajärjel, ehkki patsiendi seisund ei olnud sugugi lootusetu, ja halvimal juhul seepärast, et on tehtud raviviga. Olenemata surma põhjusest tajuvad arstid seda oma ebaõnnestumisena. Surmaga lõppevaid ravivigu tuleb küll ette haruharva, kuid isegi üks on liiga palju nii lähedaste, raviga seotud arstide, õdede kui ka haigla jaoks.

Ükski arst ega õde ei kahjusta ju patsienti tahtlikult. Ravivigadest avatult rääkimine võimaldab kõigil neist õppida ning tähelepanu paremini suunata.

Parima võimaliku ravitulemuse nimel täiendavad arstid ja õed end pidevalt, lähtuvad ravijuhenditest ning haiglad täiustavad töökorraldust, meditsiinitehnikat ja kvaliteedisüsteeme. Maailmapraktika kahjuks näitab, et ravivigasid ei saa täielikult välistada. Viimaste aastate juhtumid annavad tunnistust, et Eestis on vaja patsiendikindlustuse regulatsiooni nii patsientide ja nende lähedaste kui ka arstide, õdede ja raviasutuste jaoks. See on vaatamata sotsiaalministeeriumi ja mitmesuguste huvigruppide panustamisele ikkagi takerdunud.

Regulatsiooni on vaja selleks, et patsiendile või tema lähedasele oleks arusaadav, kust saada ravile erapooletu hinnang ning kui tehtud on raviviga, siis milline on võimalus saada rahalist hüvitist. Tervishoiuraha on piiratud ja põhilised vaidlused ravivigade puhul toimuvad haigla ja patsiendi või tema lähedase vahel hüvitise suuruse üle. Väga oluline on, et otsus summa kohta viidaks raviasutusest kaugemale ning kahjuhüvitiste piirid oleks võimalikult selgelt seadusse kirjutatud.

Vaja on patsiendikindlustuse ja -ohutuse regulatsiooni ka selleks, et Eestis kinnistuks kultuur, kus raviasutus julgeb ravivigasid avaldada, kliinilistel konverentsidel ja ka avalikkuses arutada. Ükski arst ega õde ei kahjusta ju patsienti tahtlikult. Ravivigadest avatult rääkimine võimaldab kõigil neist õppida ning tähelepanu paremini suunata.

Selle kõrval on mõistlik ka soovida, et ravivea julgele avaldamisele ja arutelule ei järgneks meditsiinitöötajale sanktsioneerimist ega n-ö ristilöömist meedias, sealhulgas sotsiaalkanalites. Selliste muudatustega Eesti meditsiiniõiguses ja avalikkuse suhtumises astuksime suure sammu lähemale teiste riikide edukale praktikale ning ka suuremale avatusele tervishoius. See annaks ka lootust, et lõpevad ära ikka ja jälle korduvad alusetud ja solvavad repliigid arstide ringkaitsest. Veel kord, meie kõigi eesmärk on vigadest õppida, end parandada ja pakkuda veelgi kvaliteetsemat ravi.