Dr Kaspar Rõivassepp

Ortopeed Kaspar Rõivassepp: Vigastusi ja nende põhjuseid on väga erinevaid

18.04.2018

Aprill on lisaks südamekuule ka liikumiskuu ning paraku puutuvad traumadega kokku mitte ainult profisportlased, kelle vigastustest kuuleme alati enne tiitlivõistlusi, vaid ka harrastussportlased. Kuidas peaksime sporditrauma puhul käituma, sellest räägib tunnustatud ortopeed Kaspar Rõivassepp, kelle nii-öelda nišitöö on põlveliigese erinevad vigastused. „Kui hüppeliigese väänamine ajab liigese alati paiste, siis põlveliiges läheb paiste siis, kui seal sees on midagi katki läinud ning seda peaks kindlasti arstile näitama,“ rõhutab dr Rõivassepp. 

Tekst: Inge Pitsner
Foto: Meeli Küttim

Mis on levinud põhjused, miks üldse vigastus tekib?

Vigastusi on väga erinevaid ja samamoodi ka põhjuseid. Kui räägime ägedast vigastusest, võib rolli mängida ka ebaõnnefaktor. Näiteks korvpallis ja jalgpallis ja üldse kontaktspordis võib tekkida trauma sinust endast sõltumatul põhjusel, kui vastane sõidab sulle n-ö sisse. On ka kroonilised ülekoormuslikud vigastused, kus otseselt traumat ei ole, aga valu areneb lõpuks välja vigastuseks, mis hakkab takistama edasist sportimist. Mul on ülikooliajast jäänud meelde üks geneetikaloeng, kus geneetik ütles, et kõik traumad, kaasa arvatud kontakttraumad, on päriliku eelsoodumusega. Mingil määral on sel tõsi taga, sest paljuski taandub see inimese riskikäitumisele. See, kas ja kui palju inimene riskib, on geenidega kaasa antud. Kes läheb rohkem valust üle, sel on ka rohkem vigastusi.

See tähendab, et kes kannatab rohkem valu, see ka riskib rohkem oma tervisega?

Jah, valu häirib inimesi erinevalt. Kui me räägime kontaktspordialadest, siis on inimesi, kes tunnetavad ära selle viimase piiri, et mitte saada vigastust, ja jätavad võitlusse minemata, aga osad tormavad igasse võitlusse pea ees ja saavad seetõttu kehasse rohkem lööke ning nõnda võib tekkida ka rohkem vigastusi.

Kas puudulik soojenduse tegemine on oluline sporditrauma tekkimise põhjus?

Puudulik soojendus on üks väike osake, miks mõned vigastused tekivad. Kui jooksutrenni alustada sörkjooksuga, siis see ongi soojenduse eest. Omaette riskigrupp on inimesed, kes tõmbavad spordidressi selga ainult nädalavahetusel ja tormavad siis kohe palliplatsile. Nemad kipuvad ennast küll ära rebestama.

Millal peab arsti poole pöörduma? Võib juhtuda, et liiges hakkab küll valu tegema ja läheb isegi paiste, aga arsti juurde ei minda, sest mõne päeva pärast on justkui korras.

Kui inimesel on trauma ja jäse paindub selle koha pealt, kust ta varem pole paindunud, on tegemist luumurruga ja sel juhul on mõistlik minna arsti juurde. Arstile peaks minema ka siis, kui väänamise järel tekib kiiresti turse või traumajärgselt ei kannata astuda jala peale. Eriti ohtlik on põlveliigese turse tähelepanuta jätmine, sest põlveliiges läheb paiste siis, kui seal sees on midagi katki läinud. Aja jooksul läheb turse küll tagasi ja valu annab järele, aga kui see jääb arsti poolt diagnoosimata, võib see viia probleemideni tulevikus.

Vigastused tekivad ka ülekoormusest, ilma otsese traumata. Mida on oluline silmas pidada näiliselt põhjuseta tekkinud valu puhul?

Kui valulikkus kuhugi tekib, olgu see kannakõõlus või põlv või puusaliiges, peab sellele kohe reageerima. Tuleb koormus maha võtta, hoida peal külma, kasutada pealemääritavaid geele. Kui esialgseid sümptomeid ei eira, lähevad need probleemid mõne päevaga üle. Läbi valu edasi treenides muutuvad erinevad kõõlusepõletikud krooniliseks ning nende väljaravimine võtab aega kuid ja võib nõuda ka kirurgilist ravi.

Nii et treenimine ja hambad ristis valu kannatamine ei käi kindlasti kokku?

Valu tekib alati põhjusega. Esialgne põhjus on see, et lihastelt on nõutud rohkem, kui nad suudavad vastu pidada. Kui seda piiri muudkui nihutada, siis areneb vigastus selliseks põletikuks, mis pärast vajab juba ravi.

Üks spetsiifiline probleem on seotud põlveliigese eesmise ristatisidemega, mille vigastus on erinevatel kontaktspordialadel, nagu jalgpall või korvpall, küllaltki sage. Järsemal suuna muutusel või pöördel läheb jalg valesti, põlv väändub, nõks käib läbi ja tekib turse põlvepiirkonda. Kui katki läheb ainult see eesmine ristatiside ja ülejäänud struktuurid jäävad terveks, ei pruugigi põlv väga palju valu teha ja inimene võib saada isegi jalale astuda. Peagi hakkab turse vähenema, valulikkus taandub, paari-kolme nädala pärast kannatab isegi kergelt sörkida ning nelja-viie nädala pärast on tunne, et võiks trenni tagasi minna. Probleem seisneb aga selles, et kui see side on rebenenud, siis põlvel ei ole piisavalt stabiilsust ja juba esimesel valel pöördel või väändel võib põlv uuesti paigast käia ning tihtipeale hullemini kui esimene kord. Ja alati on oht, et rebeneb veel midagi võrreldes eelmise korraga. Minu juurde satub tavavastuvõttudele päris palju inimesi, kellel on põlv väljas käinud juba neli-viis korda. Seal on vigastusi, mida õigeaegse diagnoosimise puhul oleks võinud ära hoida. Ma rõhutan: kui põlveliigese trauma ja eriti väänamise järgselt peaks põlv paiste minema, siis esineb väga suur tõenäosus, et liigese sees läks midagi katki. Sellisel juhul ei tasu kahelda, kas minna arsti juurde või mitte. Kindlasti minna! 

Usutavasti on nii mõnegi sporditrauma taustal vale või puudulik varustus.

Eriti olulised on jalanõud. Näite toon jalgpallist, mida mängitakse erinevate pinnaste peal. Mängitakse kunstmurul ja naturaalmurul, väljakud on erineva kõvaduse ja kulumise astmega ning iga väljaku jaoks on oma optimaalne jalanõu. Noored kipuvad jalga panema selliseid jalanõusid, mida kannavad nende iidolid. Näiteks sellised mudelid, millega mängib Cristiano Ronaldo, ei sobi meie kunstmuru peal mängimiseks. Iidolit matkides tekitatakse endale liigsest põrutusest tulenevaid probleeme põlvele ja hüppeliigestele. Ka inimeste jalalaba laius on erinev ja see kitsa liistuga mudel, mis sobib graatsilise jalaga Ronaldole, ei pruugi kõigile sobida.

Jooksujalanõusid valivad inimesed tihtipeale välimuse järgi. Mõnikord on need jalanõud tehtud pöiavõlvide lisatoestusega, aga kui inimesel ei ole pöiavõlviga probleeme ja ta paneb sellise jalanõu jalga, muudab see tema jala biomehaanikat ning kokkuvõttes võib tekkida vigastus. Sama on vastupidisel juhul: kui inimesel on pöiavõlviga probleeme, aga kasutab tavalisi jalanõusid, genereerib see samuti probleeme.

Paljudel spordialadel peaks kasutama spetsiaalset kaitsevarustust ja selle mittekasutamine on seotud kindlasti kõrgema vigastuste riskiga. Jalgpallis on säärekaitsed kohustuslikud ja kohtunik kontrollib, aga trennides mängitakse sageli ilma. Korvpallis näiteks on kindlustuslepinguga kohustus, et hüppeliigeseid peab teipima. Korvpallis väänatakse palju hüppeliigeseid ja teip aitab nimetatud vigastuse riski vähendada.

Ka harrastussportlased ilmselt teavad, milline on ägeda vigastuse esmaabi, aga kordame igaks juhuks üle.

Kõige lihtsam on meelde jätta RICE-printsiip. See on lühend ingliskeelsetest sõnadest rest, ice, compression ja elevation.

Rest – anna vigastatud kehaosale rahu ja kasuta vajadusel abivahendeid (ortoose, karke).

Ice – pane vigastatud koha peale midagi külma. Võid panna näiteks lund kilekotiga vigastuse piirkonda, aga mitte otse nahale, vaid läbi õhukese riide või sideme, et vältida külmakahjustuse tekkimist. Hoia seda külma peal 10–20 minutit ja pärast määri haiget kohta geeliga.

Compression – pane jäseme ümber elastne side, mis aitab vähendada veritsust väikestest veresoontest ja turse teket.

Elevation tähendab vigastatud kehaosa ülestõstmist.

RICE-printsiip on esmaabi ägeda trauma korral. Ülekoormusest tingitud vigastuste puhul on oluline kohene reageerimine esimeste sümptomite tekkimisel – anda kohe puhkust, hoida peal külma, teha massaaži, venitada lihast, kasutada pealemääritavaid põletikuvastaseid geele –, et vältida probleemi arenemist krooniliseks.