Irja Ivarinen: “Tervenemise juures on tähtis, et last ümbritseb toetav pere või kasvõi üks inimene, kellega tal on turvaline olla.”

Psühhiaatrikliiniku seitsmenda osakonna juhataja, vanemarst-psühhiaater Irja Ivarinen räägib osakonna viiekümnenda tegutsemisaasta täitumise eel sellest, mida ta igapäevas töös märganud on. Näiteks seda, et tänapäeval tajuvad  psüühikahäiretega lapsed ja noored vanemate emotsionaalset eemalviibimist.  

Tekst: Mari Kukk
Foto: Meeli Küttim

Laste ja noorukite osakond tähistab sel aastal viiekümnedat tegutsemisaastat. Osakond, mis oli esimene Eestis, avati 1967. aastal tollases Tallinna Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas. Kui tööd alustati, oli patsientidele määratud kakskümmend voodikohta, kuid aastast 1969 kuni 1975 oli voodikohti 40. Põhjus, mis voodikohti nii palju tekkis, seisnes selles, et osakond oli ainuke terve Eesti peale, mis lapsi ja noorukeid teenindas. Kõige enam oli siis ravil psühhoosiga noorukeid ning diagnostikaks vaimse alaarengu kahtlusega lapsi. Seitsme- ja kaheksakümnendatel viibis ravil ligikaudu 350 patsienti, keskmine haiglas viibimise aeg oli 49 päeva. Uue sajandi algusest on osakond töötanud kahekümne voodikohaga. Võrdluseks - viimastel aastatel on aasta jooksul keskmiselt ravil viibinud 270 patsienti ja ravi kestus on olnud14 päeva. Peamised diagnoosid on meeleolu- ja ärevushäired, autismispektrihäired ja aktiivsus- ja tähelepanuhäired.

Tänasel päeval saavad seitsmendas osakonnas abi lapsed ja noored seitsmendast kaheksateistkümneda eluaastani, vahel on vastuvõtul ka nooremaid kui seitsmeaastased. “Suure osa meie tööst moodustab autismispektrihäiretega, aktiivsus-tähelepanuhäirega ja õpivilumuste häiretega patsientide diagnoosimine ja ravi,” selgitab psühhiaater Irja Ivarinen, kes tuli osakonda residentuuri 2003. aastal. Ta tõdeb, et viimase seitsme aasta jooksul on autismispektrihäiretega lapsi juurde tulnud. Millest autism tekib, milles on põhjus, seda ei ei ole paraku veel teada. “Tõenäoliselt peab siin olema keskkondlik põhjus, mis on geneetikasse jõudnud. Küsimus, mis häiret tingib, on lahendamata. Ravi on kahte tüüpi – sümptomaatiline ja psühhosotsiaalne,” ütleb Ivarinen ja tõdeb, et võrreldes kümne aasta taguse, või veelgi kaugema ajaga, on ka meeleoluhäireid ja ärevushäireid rohkem diagnoositud. “Tõsi, mingi osa on kindlasti ka selles, et 70ndatel oli lastepsühhiaatrias kontseptsioon, mille kohaselt oli tegemist pigem käitumishäirega kui meeleolu- ja ärevushäiretega, sest kaheldi, kas saab lapsel enne 16ndat eluaastat depressiooni diagnoosida ja kas saab ärevushäire olla noorel, kel ei ole närvisüsteem veel küps, kui tema põhimeeleolu ei ole veel välja kujunenud. 80ndatel otsustati Euroopas, et ka väikelapsed saavad põdeda depressiooni ja sealt edasi hakkas see tõdemus ka teistes koolkondades kanda kinnitama,” räägib Ivarinen käsitluse muutmisest. Tema sõnul diagnoositakse depressiooni võrreldes kümne aasta taguse ajaga rohkem, häiret esinebki rohkem nii lastel kui täiskasvanutel.

Miks depressiooni on rohkem?

“Ärevus ja depressiooni peetakse heaoluühiskonna haiguseks. Kui inimese esmased vajadused on piisaval tasemel rahuldatud, siis jõuab ta järgmisele tasandile, mis puudutab eneseteostust. Heaoluühiskonnas ei ole inimest, kes ei tahaks elada väga hästi. Võimaluste paljusus ja kõik-on-võimalik-illusioon tähendab aga seda, et inimene peab valima selle, millega ta tõesti hakkama saab. Kusagil on piir ning sellega tuleb suuta leppida. Üldine seisukoht ühiskonnas on see, et kui sa oled ise piisavalt tubli, siis on kõik võimalik. Reaalsus on see, et kõik ei ole võimalik,” räägib Ivarinen. “Laste puhul on nii, et nemad küll ei mõtle otseselt selle peale, mida kõike tahaks elus saavutada. Tundub, et praegu on hädas põlvkond lapsevanemaid, kellel on noored täiskasvanud, teismelised või algkoolilapsed kasvamas. Vanem põlvkond mõtleb palju sellele, kuhu jõuda, mida saavutada, ning on end töö ja kõige muude kohustustega rakkesse pannud. Lapsed aga võivad mingil määral tajuda seda, et vanemad on nendest kaugele jäänud. Mitte et nad ei peaks oluliseks suhet lastega, vaid et emotsionaalset koosolemist on väheseks jäänud.” Lapsed on segaduses, sest vanemat pole piisavalt kõrval, et asju arutada ja pingevabalt rääkida. Aga vaid koos olles, emotsionaalse läheduse valguses kujuneb lapse enda minapilt, selgineb teadmine, mis tema elus parajasti toimub. “Lastel ei teki harjumust rääkida iseenesest, alguses peab vanem näitama üles initsiatiivi. Tuleks tunda huvi mitte ainult, mis hinde said või kuidas koolis läks, millele laps vastab: “Hästi!”, vaid elada kaasa, olla kursis, olla vanemana nagu hea kaaslane. Kriisiolukorras oskab vanem siis ka kuulata ja anda soovitusi, kuidas talitada, ning arutada olulistel teemadel.”

Kuidas aidata pinges last?

Millised on märgid lapse käitumises ja olekus, millele vanem peaks tähelepanu pöörama? “Kui laps ütleb midagi halvasti enda kohta, siis tuleks küsida, miks ta nii arvab. Lapsed ootavad – isegi siis kui laps ütleb enda kohta, et ta ei vääri kohta siin maamunal, ta on lootusetu juhtum – et vanem oleks suuteline seda infot vastu võtma, taluma ja kandma.” Oluline on küsida, kaua on see on kestnud. Ehk on laps muudmoodi oma frustratsioonist teada andnud? Ja tahtmine vanema poolt peab olema siiras, last on vaja vahel veenda ja meelitada rääkima, et laps tõrksusest üle saaks. Ivarinen soovitab öelda näiteks: “Ma käin sulle peale sellepärast, et teada saada, mis su sees toimub.” Kõik lapsed tahavad, et vanem neid ära kuulaks. Vanemad peavad laste pahameele, viha ja ärrituvusega toime tulema, ei ole kohe vaja leida lohutust ja lahendust, teab Ivarinen. “Lastagi rääkida, mitte hakata ahastama, kuidas omal ajal polnud midagi saada ja kui kehv oli elu siis. See tekitab lapses tunde, et kõigil näib olevat selge, mis minuga PEAB olema, aga keegi ei hooli sellest, mis mind õnnetuks ja murelikuks teeb. Vanemad ütlevad vahel, et nad ei oska rääkida oma lastega. Kuidas me seda teeme, küsitakse. Ega peagi noortele rääkima, mis on õige ja mis tõde, vaid oluline on, et saab juttu ajada. Kui see niimoodi toimub, siis vanemad oma kogemust ikka jagavad, nendest vanematelt ja kaaslastelt kuuldud asjadest panevad kokku oma nägemused elust.” Pidevalt peaks suutma olla kursis, mis lapse elus toimub, millised on suhted koolis, trennis, sõpraderingis. “Mida noorem on laps, seda rohkem tuleb piire kehtestada, suurema lapse või noore puhul kuulama teda. Eri vanuses lastega on vanema roll erinev, mida väiksem laps, seda rohkem on vanem õpetaja ja juhendaja, mida suuremaks kasvab järeltulija, seda rohkem tuleb olla saatja, nooruki puhul kaasaskäija. Kui väärtuste konflikt on nooruki ja vanema vahel suur, siis ei aita muud kui rääkida. Kui rääkisime ei õnnestu, siis on vaja kaasata spetsialiste.” Kui laps hoiab eemale, on palju oma toas, ei taha rääkida, siis võib läheneda talle nii - “mulle tundub, et sa hoiad eemale, mis sa arvad, kas see on nii.” Tihti on 13-14 aastastel nii, et nad ei tahagi rääkida, möönab Ivarinen. Vanemad peavad looma õhkkonna, kus teismeline saab rääkida, kui vaja on. Kui ei taha trennis või huviringis käia, on kadunud sõbrad, ei jaksa, ei jõua, on kehv olla… need on märgid, mida tuleks arvestada. Isegi kui koha laps ei vasta, siis vähemasti näeb ta, et vanem on huvitatud ja ta tuleb rääkima.”

Pidev stress on olukord, kus inimene tunneb, et ta ei suuda saavutada seda, mida ta ise on omale eemsärgiks seadnud või ei suuda ta vastata ootustele, mida teised talle on peale pannud. “See on tunne, et kukun läbi või pean leppima vähemaga, kui ise tahan. Kui see kaua kestab, võib areneda välja depresssioon ja/või ärevushäired. Kui kool ise on liiga pingeline, siis tuleb vanemal mõelda, mis on see, mida lapselt ootab ja kas ka ise sellesse panustab. Kõik lapsed ei ole ülivõimekad. Kõik lapsed on võimelised õppima, kuid küsimus on, milline on individuaalne tempo ja tegelikult individuaalsed tugevused ja oskused. Tänapäeval on koolis sotsiaalpedagoogid ja nõustajad, kelle poole pöörduda. Vahel tuleb teha ka psühhiaatrilised uuringud, mõnel ongi vaimne võimekus ebaühtlane, mõnel igati normi tasemel, mõned on aeglased, mõnel on tähelepanu koondamise raskused. Võib olla ka vähene suutlikkus muudatusega kaasa minna või igapäevastressiga toime tulla, sealt võib areneda ärevus ja depressioon,” räägib Ivarinen. Arsti sõnul on lapse ja nooruki tervekssaamise üks eelduseid on see, tal peab olema hea toetav keskkond, sest kui seda ei ole, on raske. “Terveksravimine ei pruugi täielikult õnnestuda, kui pole toetust, meil siin õnnestub ravida sümptomeid. On tähtis, et noort ümbritseb hea perekond või olgu tal vähemalt üks inimene, kes on stabiilne ja pakub tuge, kellega laps tunneb end hästi ja turvaliselt.”

Miks arvatakse, et antidepressandid tekitavad sõltuvust?

Antidepressandid sõltuvust ei tekita, kinnitab Ivarinen. Rahustid ja uinutid tekitavad küll. Võib juhtuda, et kui inimene on piisavalt kaua olnud sümptomitevaba ja koostöös arstiga on otsustatud ravi lõpetada, tuleb sümptom kiiresti tagasi. Nii arvataksegi, et tegu on antidepressandi ärajäämanähtudega. Tegelikut on küsimus selles, et kui inimesel on generaliseerunud ärevushäire või sotsiaalärevushäire, siis on temas kujunenud kognitiivsed skeemid, mille järgi ta oma keskkonda ja iseend hindab, ning ka reageerib. Ainuüksi neid skeeme ei saagi ravida, vajalik on psühhoedukatiivne või psühhoterapeutiline ravi, mille käigus selgub, mis ärevust esile kutsub. Inimesel on tuumuskumused ja –veendumised, mis käivituvad ratsionaalse kontrollita, kui satutakse hätta, need töötavad automaatelt ja nii näibki, et antidepressandita hakkama ei saada. Antidepressandid ei saa garanteerida seda, et häiret uuesti ei teki. Eestis lastele antidepressante kergekäeliselt kindlasti ei määrata. Need kirjutatakse välja vajaduspõhiselt. Et kasvõi säilitada seda toimetuleku taset, mis praegu on. Lisaks tuleb kasuks psühhosotsiaalne ravi