Dr Ants Kass - hingega arstikunsti juures

Õnnitleme dr Ants Kassi Punase Risti teenetemärgi pälvimise puhul ning avaldame sel puhul Regionaalhaigla ajakirjas dr Kassiga ilmunud intervjuu. 

Dr Ants Kass – hingega arstikunsti juures

„Tere hommikust, tüütu Kass siinpool, saadan patsiendi teile kompuutrisse,“ hõikab dr Ants Kass enda töökabinetis energiliselt telefonitorru. Tal on tohutu töövõime, üle 6300 paigaldatud proteesi ja tänulikud patsiendid, kellesse dr Kass ainult talle iseloomuliku huumorimeelega elutahet ja optimismi süstinud. Eelmisel aastal pälvis tunnustatud ortopeed Regionaalhaigla kõrgeima autasu – Grand Man 2015 tiitli.

Räägime arstikunstist, sporditegemisest, muusikast, isaks ja vanaisaks olemisest. Kõigest, mis kuulub lahutamatult selle hämmastavalt mitmekülgse inimese igapäevaellu või nagu dr Kass ise resümeerib: „Aktiivne eluhoiak on mul vist geenides.“

Eelmise aasta oktoobris anti teile Tallinna Õpetajate Majas pidulikult üle auväärne tiitel - Grand Man 2015. Seejärel tuli rida intervjuusid ja esinemisi, ka Terevisioon käis teil operatsiooniblokis külas. Kuidas elutöö preemia saamine ja avalik tähelepanu tavapärast elurütmi muutnud on?

Eks ma olen enne ka päris palju esinenud. Televisiooniga on ju selline lugu, et nii kui nina korra sinna pistad, siis oled kohe kuulus. Ikka märgatakse, soovitakse õnne ja tugevat tervist, patsiendid täpselt küll ei tea mille puhul. Üks veel eilegi helistas ja ütles murelikult, et kuule Ants, Sa pidid ära minema. Mina küsisin vastu, et kuhu, ma elan veel ja ei ole kuhugi plaanis minna. No Sind saadeti ju pensionile. Olen jah 2 aastat juba pensionil, aga ma ei lähe veel kuhugi.

Kolleegid kinkisid Teile Grand Man tiitli puhul uhke kitarri, kui sageli pilli kätte võtate?

Samal õhtul kohe ei proovinud, see jäi liiga hiljaks, aga järgmisel päeval kohe. Bändi ma enam ei tee, aga ikka igal õhtul proovin pilli näppida. Mul siin töökabinetis seisab üks ukuleele ja üks kitarr. Vahel sekretärid ütlevad, et kuulevad ära, kui ma enda kabinetis vaikselt tinistan.

Olete selles majas, mis varem kandis Mustamäe Kiirabihaigla ja hiljem Regionaalhaigla nime juba alates 1980 aastast. Mis on siin nii kaua kinni hoidnud?

Mul ei ole veel kunagi olnud niisugust päeva, et ma ei tahaks tööle tulla. Aga sama oluline on mulle, et ka haigele meeldiks siin. Ma ei pea silmas seda, et hea on olla, sest pererahvas annab kolm korda päevas süüa ja tuba on soe, vaid et ravi on olnud edukas ja haige jääb rahule kogu teenusega, nagu nüüd on kombeks öelda. Ja kui käib see nn  indiaanlaste komme, et lõkketegemise suitsuga ja trummipõrinaga antakse seda teadmist suust-suhu edasi, siis ei ole televisiooni vaja minnagi.

Regionaalhaiglal on traditsioon kõigist Grand Man tiitli omanikest film teha. Filmi vaadates tundus, et Teid jätkub igale poole – jõuate hämmastava produktiivsusega opisaalis opereerida, hea sõnaga patsiente paranemisel toetada ning vabal ajal ka sporti ja muusikat teha.

Ega ma kogu aeg ka nii ei rabele, aga ju see aktiivne eluhoiak on vist geenides. Suguvõsa liikmed kõik on sellised aktiivsed, keegi ei istu ahju peal, just käisin tädimehe sünnipäeval, sai 90 ja kui nii edasi läheb, veab ta kindlasti 100-ni välja.

Haigete silmad lähevad särama, kui dr Kass astub palatisse ja nalja viskab. Kui oluline sõnaga ravimise kunst on paranemise protsessis?

Suhtlemine on ikka äärmiselt oluline ja sõna jõud väga suur. Ma ei pane kunagi käsu korras kätt ahju, peab ju patsienti ning tema muredesse süvenema. Enne operatsiooni alati räägin haigega, vaatan röntgenpildid üle ja tutvun eelneva haiguslooga. Ma ei ole kunagi läinud lõikama nii, et ma ei tea mida ma teen või mis haiguse taga on. Ega siis pilti ei lõigata, lõigatakse ikka inimest. Mõni patsient helistab ja ütleb vaata pilti. Vaatan pilti, vasak või parem puus, vasak või parem põlv. Ja mis siis? Ma tahan haiget näha. Mul oli juhus, kus sõber helistas ja palus tuttava üle vaadata – olevat noor 37-aastane mees, mitte ühtegi kaasuvat haigust, jookseb Bostoni maratoni igal aastal. Kohale tulles selgus, et mees kaalus 180 cm pikkuse juures 140 kilo ning oli suhkruhaige. Ei saa ju nii!

Kas on mõned põhitõed, mida noortele kolleegidele alati edasi püüate anda?

Eks ma üritan oma oskusi ja teadmisi edasi anda, iseasi kas noored seda omandada soovivad. Kõik on suured isiksused - nii tehakse ja ma hakkan ka nii tegema. Aga iga haige ja iga haigus on erinev ja kõigile ei saa ühtmoodi läheneda. Praegu usutakse liiga palju igasugustesse masinatesse, haigega tuleb hoopis rohkem rääkida, käsi külge panna ja haiget uurida! Vana Paldrok (toim. Aleksander Paldrok) ütles juba 1920ndatel: „Täid on särgi all, mitte särgi peal, haige tuleb lahti võtta ja vaadata.“

Arste koolitatakse siin Eestis ikka sama katuse all – Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tegin intervjuu dr Ants Vaariga, kui ta sai presidendilt Punase Risti II klassi teenetemärgi ning tema sõnul on suhtumine arstikunsti põlvkonniti muutunud, kuigi haridus on jäänud samaks. Kas olete täheldanud ka mingit muutumist suhtumises?

Jaa, ei ole enam patsient, vaid on kunde. Ei ole enam seda arstikunsti niipalju, sõna kunst on jäänud tahaplaanile. Liiga palju on pinnapealsust, ka elu on muidugi muutunud teistsugusemaks. Ei ole enam nii suurt austust vanemate kolleegide vastu, nooremad tahavad kohe kõike teha, aga elukogemust peab olema. Arstiks ei saada nii, et käiakse loengutes ja praktikumides, vaid see on pikk, keeruline ja aeganõudev protsess. Öeldakse, et esimesed viis aastat peab töötama, et nimi tekiks, edasi töötab nimi juba sinu heaks. See on kutsumus, käsukorras ei saa kedagi sundida balletti tantsima või köiel kõndima, seda peab tahtma. Peab olema tõmme, veri peab olema, veri on see, mis viib oravapoja puu otsa.

Sügaval nõukogude ajal oli Teil võimalus praktiseerida Soomes, mida see kogemus on juurde andnud?

Jah, põhiettevalmistuse sain Tartu Ülikoolist, kogemused artroplastika alal aga Soomest. 80ndate lõpus ja 90ndate aastate alguses oli vahe Soomega väga suur, sealt sain kaasaegse tehnikaga töötamise esimesed kogemused.

Meil käis sel ajal kõik käsitsi, õed tegid kipssidemeid ise, kummikindaid resteriliseeriti ja pandi lapid peale. Inimene läks Soome ja tõi ise endale proteesi, teadmata kui suur see peab olema. Võttis proteesi kaenlasse tuli sellega Mustamäe haiglasse ja ütles, et pane see mulle nüüd sisse. Nii see pull käis siin algusaastatel. Kauboivärk! Õnneks hakkas haigekassa proteese finantseerima ja nüüd on meil siin ladu, kus maailmatasemel „relvastus“. Maailmas kõige laialdasemalt kasutatavad kaasaegsed vahendid on ka Regionaalhaiglas olemas, sellepärast patsiendid muretsema ei pea.

Kuidas artroplastika viimastel aastatel muutunud on?

Mina pean kõige võimsamaks muutuseks trabekulaarmetalli kasutusele võtmist artroplastikas. See on tantaalist e kärgmetall ja meenutab spongioosset luud, kuhu luu sisse kasvab.

Viimastel aastatel olen kasutanud nn kiire taastumise kirurgiat (fast track surgery), selle meetodiga teeb patsient juba neli tundi pärast operatsiooni esimesi samme. See on seotud kirurgi- ja anestesioloogi vahelise tiheda koostööga. Tegelikult on kiire taastumise kirurgiat edukalt võimalik kasutada nii kõhu-, südamekirurgias kui ka ortopeedias. See eeldab veidi teistsugust valutustamist. Meil on selles vallas hea koostöö anestesioloog Veiko Herodesega, kes töötab periooditi ka Oxfordis.

Millises vanuses on teie patsiendid?

Patsiendid on seinast seina -17-94. Alles möödunud nädalal käis üks reumatoidartriidiga 20ndates tüdruk, kellel mõlemad puusad korraga vahetatud. Tal on seitse kuud operatsioonist möödas ning tuli võtma minult paberit, et Hispaaniasse puhkama sõita. Enne ei saanud peaaegu üldse liikuma, nüüd kõndis väga kenasti. Ta on väga pisikest kasvu, umbes 1.40. Kui proteesid said pandud, siis ta kasvas 4 cm pikemaks. Registratuuris veel imestati, et tohter, te ei ravi ju lapsi!

Kuidagi peab seda tempot balansseerima, muusikast me rääkisime, mis väljaspool tööaega veel rõõmu silmadesse toob?

Teen sporti ikka endiselt päris kõvasti. Meil on treener Lõoke Pauli punt, mis on vist läbi aegade kõige kauem koos käinud kollektiiv. Mõned on juba ära surnud, ka Paul ise. Iga aasta viimasel augusti nädalavahetusel käime koos, alguses tegime kohe päris tõsiselt sporti, viimased kümme aastat veeretame niisama palli, teeme sauna ja arutame elu, selline mõnus kooskäimise meetod.

Siin Regionaalhaigla asemel olid liivadüünid ja lasketiir. Ma olen põline tallinlane, Liivaküla poiss. Tol ajal televiisorit ei olnud ja joosti kogu aeg välja vutti mängima. Tallinn-Väikese piirkonda võiks nimetada isegi Eesti kergejõustiku hälliks.

Kas sporditegemine viis ka traumatoloogia valikuni?

Selle kohta liigub legend ringi, et hüppasin kaugust, kast oli korralikult läbi kaevamata, liiv kõva ning põlved läksid valusalt vastu rindu. Käisin Eldur Annuse juures, kes oli siis juba tunnustatud spordiarst ja Manfred Mäe ning Rein Raie juures. Keegi ei osanud täpselt öelda, mis mul viga ning nii ma siis otsustasingi ise asja uurida ja läksin spordimeditsiini õppima ühendades kaks asja – spordi ja arstikunsti.

Teil on kabinetis riiulitel palju erinevaid raamatuid Kas erialase temaatika kõrvalt jääb aega ka ilukirjandusele?

Mulle väga meeldib lugemine. Valik on väga suur, nii erialases mõttes kui ka ilukirjanduses. Eriala puhul ilmub palju vastakaid teadusuurimusi, kus kolm artiklit räägivad üht keelt ja kolm väidavad vastupidist ning siis tuleb leida nende vahelt tõde. Ma olen kõigesööja, omnivoor, loen krimkasid ja elulugusid, just lõpetasin Elon Muski eluloo.

Mis hetked kõige suuremat rõõmu pakuvad?

Töises mõttes on kõige toredamad need hetked, kui patsiendid raskest veast jagu saanud ja tulevad rahulolevana aasta pärast järelkontrolli. Naisterahvaid ei tunne sageli äragi. Enne operatsiooni on krooniline valu nad ära närtsitanud, aga aasta möödudes on ennast nii lille löönud. Taastumine on sageli ka kõrvade vahel kinni, kui inimene otsustab, et nüüd kõnnin, siis ka kõnnib, lippu ei tohi alla lasta.

Kindlasti teeb väga palju rõõmu ka mu pere, naine on mind juba 41 aastat välja kannatanud. Kaks poega ei valinud arstikutset, ju nägid ära, et see elu ei ole meelakkumine, kirurg on valvetes ja aega jääb väheks. Mina olen soodustanud nende huvide edasi arendamist. Ma arvan, et olen nüüd parem vanaisa oma lapselastele kui olin isa. Lapselapsed saab alati koju vanemate juurde saata, kui jonnima hakkavad (naerab). Meil on oma traditsioonid, proovime nädalavahetuseti ikka ühise lõunalaua taga kokku saada.

Autor: Stina Eilsen , ilmus Regionaalhaigla ajakirjas