Kas laboriuuring võtab vähihirmu?

Kasvajamarkerite uuring tundub olevat lihtsaim moodus varajaste kõrvalekallete avastamiseks organismis, ent arstide sõnul ei võimalda laboriuuringud kasvajaid varakult avastada. Regionaalhaigla tohtrid dr Marge Kütt ja dr Vahur Valvere selgitavad kasvajamarkerite nime all tuntud laboriuuringute eesmärke lähemalt.

21. sajandi inimene on enamasti terviseteadlik ja tunneb muret võimalike tervisehäirete varase diagnoosimise pärast. Kõige lihtsam moodus tundub anda vereproov ja lasta seda igakülgselt uurida. Seda enam, et sellist teenust laborites tasuliselt ka pakutakse. Laboriuuringud võimaldavadki paljude haiguste puhul vähendada patsiendi muret või leida hoopis kinnitust, et arsti poole pöördumine on vajalik.

Kasvaja kahtluse korral on teema aga märksa keerulisem, kuna kasvajamarkerite uuring ei vasta tegelikult inimese kõige olulisemale küsimusele: "Kas uuring näitab, et mul ei ole kasvajat?". Kasvajamarkerid ei võimalda avastada varakult kasvajaid. Põhjus on markerite väheses tundlikkuses, mis võimaldab neid edukalt kasutada vähihaigete ravijärgsel jälgimisel ja kaugelearenenud juhtude avastamisel, kuid mitte algstaadiumis oleva kasvaja varaseks diagnoosimiseks. Seega on suur oht, et endal kasvajat kahtlustanud inimene tunneb end pärast negatiivseks osutunud kasvajamarkerite uuringut jälle turvaliselt ega planeeri enam arsti poole pöörduda.

Samas on arstidel teada, et kasvajamarkerite nime all tuntud laboriuuringud ei muutu positiivseks mitte ainult kasvajate, vaid ka paljude muude haiguste puhul ja ka individuaalsed erinevused kasvajamarkerite tasemes on inimeste vahel suured. Siit tuleneb oht, et põhjuseta määratud kasvajamarkeri tase veres osutub pisut kõrgemaks, kui lubatud piirid ette näevad, ja inimese mure oma tervise pärast  seetõttu suureneb. Kui kasvaja jääb leidmata, siis tähendab see osade jaoks kergendust, kuid mitte kõik ei jää tulemusega rahule. Oleme tekitanud inimesele tahtmatult püsiva vähihirmu ja vajaduse teha rohkelt ebavajalikke ja inimese tervist pigem kahjustavaid täienduuringuid, sageli veel korduvalt.

Püüame küsimuste ja vastuste vormis teemasse pisut rohkem selgust tuua.

Mis on kasvajamarkerid?

Kasvajamarkerid on ained, mida toodavad nii keha enda terved kui ka kasvajarakud. Suurem osa kasvajamarkeritest on valgud. Haiguste korral nende ainete tootmine suureneb ja seda suurenemist võivad põhjustada kasvajad või kõigi markerite puhul ka teised haigused. See teeb kasvajamarkerite kasutamise keerukaks ja oht tulemust valesti tõlgendada on suur.

Kasvajamarkereid ei tohiks segi ajada geneetiliste vähimarkeritega, mis on mõeldud vähiriski hindamiseks, mitte konkreetse kasvaja diagnoosimiseks ja ravitulemuse hindamiseks. Selles artiklis peame silmas kasvajamarkereid kitsamas mõttes ehk markerite nagu CEA, CA 15-3, CA 125, CA 19-9, CA 72-4, HE4, SCC, CgA, PSA, S100, NSE kasutamist.

Milleks kasvajamarkereid kasutatakse?

Kasvajamarkereid kasutavad eeskätt kasvajate raviga tegelevad arstid ravitulemuse hindamiseks ja kasvajate taastekke avastamiseks. Kasvajamarkereid saab teatud juhtudel kasutada ka kasvajate diagnoosimisel, sest  ta võib arstile anda lisainformatsiooni koos teiste patsiendi uuringutulemustega. Kuid kunagi ei otsusta lõplikku diagnoosi kasvajamarkeri väärtus.

Kas suurenenud kasvajamarkeri väärtus viitab alati kasvaja võimalusele?

Ei, kindlasti mitte. Kasvajamarkerite numbrilisi väärtusi võivad suurendada mitmed teised haigused, näiteks neeru-ja maksapuudulikkus, mitmed nakkushaigused, mitmesugused põletikud, reumatoloogilised haigused, aga põhjuseks võib olla ka rasedus, suitsetamine või viga vereproovi võtmisel.

Mul on diagnoositud pahaloomuline kasvaja ja minu arst jälgib regulaarselt teatud kasvajamarkerite väärtusi. Kui suur peaks olema muutus kasvajamarkeri väärtuses, et võiks hinnata haiguse taandumist või halvenemist?

Mõneühikulist kasvajamarkeri numbrilise väärtuse suurenemist või vähenemist ei saa pidada haiguse paranemiseks või halvenemiseks. Kasvajamarkerite hulka ei mõjuta mitte ainult kasvaja, vaid ka mitmed muud organismi seisundid ja teised haigused. Samuti ei pruugi erinevates laborites määratud kasvajamarkerite tulemused olla sarnased, kuna laborid kasutavad erinevaid uuringumeetodeid. Seetõttu on oluline, et kasvajamarkerite tulemusi hindaks arst, kes on teie seniste ravitulemustega kursis. See arst võib olla nii onkoloog, teine eriarst või oma  perearst.

Kas mul võib olla kasvaja kui kõik kasvajamarkerid on normi piirides?

Kahjuks küll, normi piires olevad kasvajamarkerite väärtused ei välista kasvaja võimalust. Enamik kasvajamarkereid eksivad just seal, kus me kõige rohkem nende abi ootaksime: nad ei reageeri varases staadiumis oleva kasvaja korral.

Puudub kasvajamarker, mis näitaks ükskõik millise pahaloomulise haiguse olemasolu organismis. Iga kasvaja käitub erinevalt ja nende olemasolu eitamiseks on vaja teha erinevaid uuringuid, millest laboriuuringud moodustavad vaid väikese osa.

Kas geeniuuringud annavad mulle suurema kindluse, et mul vähki ei ole?

Kahjuks mitte. Geneetilised uuringud võimaldavad hinnata küll riski haigestuda erinevatesse kasvajatesse, kuid ei kinnita ega lükka ümber olemasoleva kasvaja võimalust. Testid valib ja tulemusi selgitab patsiendile geneetik, kelle poole võib pöörduda juhul, kui lähisugulastel on avastatud pahaloomuline kasvaja.

Kas laboriuuringutest ei ole üldse kasu, kui kahtlustan endal kasvajat ja pole veel arsti poole pöördunud?

On ikka. Aga nende normipärane leid ei peaks kedagi hoidma tagasi arsti poole pöördumast, kui näiteks on tekkinud seletamatud nahamuutused, valu, kehatemperatuuri  tõus, kehakaalu vähenemine, kehale on tekkinud muhk või tihkem tükk, mida te varem pole märganud. Laboriuuringutest võiks teha hematoloogilise uuringu, määrata põletikunäitajad, settereaktsiooni ning vastavalt kaebustele ka muid uuringuid. Kindlasti on laboriuuringutest rohkem kasu, kui need valida koos oma raviarstiga ja individuaalselt konkreetsest patsiendist lähtudes.

Kellelt võiksin küsida nõu, kui sooviksin teha laboriuuringuid, kuid ei oska ise neid uuringuid valida?

Kindlasti tuleks sellisel juhul taotleda laboriarsti konsultatsiooni. Laboriarst omab teadmisi mitte ainult laboridiagnostika võimalustest, vaid haiguste diagnoosimisest ja ravist laiemalt.  Ainult laboridiagnostikas pädeva laborispetsialisti nõuanne võib sellisel juhul ebapiisavaks osutuda. Vähikeskusi omavate piirkondlike haiglate juures on selline laboriarsti konsultatsiooni võimalus ka loodud.

Kelle poole peaksin pöörduma kui laboriuuringutest üksi ei piisa?

Esimene arst, kelle poole pöörduda on perearst. Perearst tegeleb kasvajakahtluse korral esmaste uuringute teostamise ja konsulteerimisega ning suunab patsiendi edasi, kui uuringutulemused selleks põhjuse annavad.

Kokkuvõtteks võib meeles pidada, et enda tervises toimuvate muutuste jälgimine ja õigeaegne arsti poole pöördumine aitavad kaasa kasvajate varasele diagnoosimisele, mis kindlasti võimaldab paremat ravitulemust. Kuid kasvajamarkerite määramine ilma üldise tervisliku seisundi hinnanguta võib viia ekslikule järeldusele ja tuua kaasa nii kasvajadiagnoosi hilinemist kui ka põhjendamatut vähihirmu seletamatult suurenenud markeri väärtuse tõttu.

Marge Kütt, Regionaalhaigla laboratooriumi juhataja, laboriarst

Vahur Valvere, Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja, onkoloog

Täiendav info:

http://www.egtm.eu/information_for_patients
http://www.cancer.gov
http://www.cancer.gov/about-cancer/diagnosis-staging/diagnosis/tumor-mar...
http://www.nccn.org/patients/guidelines
http://www.esmo.org/Guidelines
http://www.instituteforquality.org/american-society-clinical-oncology-20...
C.Sturgeon „Practice Guidelines fot Tumor Marker Use in Clinic“ Clinical Chemistry Aug 2002 vol.48 pg 1151-1159
N.Lynn Henry, Daniel F.Hayes „Uses and Abuses of Tumor Markers in Diagnosis, Monitoring, and Treatment of Primary and Metastatic Breast Cancer“ The Oncologist June 2006 VOL.11 No.6  pg 541-552