Võõrsilt Eestisse arstiks

Tekst ja fotod: Stina Eilsen

Ukrainlanna Tetiana Goncharenko on onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravikeskuse onkoloog, lõpetanud residentuuri Tartu Ülikoolis. „Kui sa tuled uude keskkonda, siis sa ei õpi ainult uusi sõnu, vaid õpid n-ö lugema inimesi uuesti,“ ütleb ta.

Mis tõi teid Eestisse ja Regionaalhaiglasse tööle?

Mind tõi Eestisse professionaalne huvi ja soov töötada hästi korraldatud ning digitaalses tervishoiusüsteemis. Otsuse kolida tegin isiklikel ja tööalastel põhjustel juba siis, kui sõda oli alanud, kuid ma ei tulnud siia põgenikuna.

Onkoloogia Ukrainas areneb ning kolleegid teevad suurepärast tööd ka keerulistes tingimustes. Samas on haiglate rahastamine olnud juba aastaid keeruline ning eriti praeguses olukorras on see muutunud veelgi problemaatilisemaks. Olen alati tahtnud näha ja proovida, kuidas töötab meditsiinisüsteem stabiilsetes ja heades tingimustes ning kuidas see mõjutab ravivõimalusi, töökorraldust ja meeskonnatööd. Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum tundusid mulle väga tugeva kompetentsi ja tänapäevase lähenemisega keskustena, eriti onkoloogia valdkonnas, ning see oli minu jaoks oluline professionaalne samm.

Milline on teie senine kogemus siin töötades olnud?

Minu kogemus on olnud väga positiivne. Alustada oli küll väga keeruline. See ei puuduta ainult keelt, vaid kogu spektrit: kuidas inimesed väljendavad emotsioone, millised on näoilmed, kehakeel, pausid vestluses, isegi vaikuse tähendus. Igas kultuuris on see veidi erinev. Kui sa tuled uude keskkonda, siis sa ei õpi ainult uusi sõnu, vaid õpid inimesi n-ö uuesti lugema. Aga mul vedas, igal pool, kus olen olnud, on meeskonnad toetavad ja professionaalsed, töökorraldus loogiline ning suhtlus kolleegidega avatud. Hindan väga, et siin väärtustatakse koostööd ja kliinilist mõtlemist.

Tooksin võrdluseks jalgrattaga sõitmise tunde, kui vastu puhub meeldiv tuul, loodus ümberringi rõõmustab ja päike paistab. Sa tunned rütmi ja liikumise kergust. Ja siis ühel hetkel on sul justkui sama jalgratas, sa oled endiselt valmis tuult tundma ja edasi liikuma, aga pedaale pole võimalik enam jalgadega liigutada. Pead õppima tasakaalu hoidma teistmoodi, kasutama käsi, leidma uue viisi liikumiseks. Seal, kus varem sõitsid, ei tohi enam sõita, sa ei ole rütmis – siin liiga kiire, seal liiga aeglane, siin segad liikumist, seal ei tohi üldse sõita… Kõik see ei tähenda, et sa ei liiguks edasi – lihtsalt liikumise mehhanism on muutunud. Emigratsioon on minu jaoks olnud just selline kohanemise protsess: sisemine motivatsioon on sama, aga süsteem, keel ja kontekst on teised. Ning sa õpid uuesti sõitma.

Mis on teid siin kõige rohkem positiivselt üllatanud?

Kogu tervishoiusüsteemi läbipaistvus ja efektiivsus, samuti digilahenduste kõrge tase. Samuti olen tundnud, et arstidel on siin hea võimalus keskenduda oma erialasele tööle. Ma olin üllatunud, kui abivalmid on kolleegid ja kui toetavad on nende suhted. Ja äramärkimist vajavad kindlasti ka mugavused, kõik, mis tööks vaja, antakse töökoha poolt – riided, vahendid ja kõik muu.

Mida hindate meie haiglas või siinses töökultuuris kõige rohkem?

Hindan kõige rohkem professionaalset suhtumist, kollegiaalsust ning tasakaalu töö ja eraelu vahel. Samuti väärtustan seda, et siin kuulatakse töötajate arvamust ja kõige olulisem, et toetatakse arengut.

Mida teile vabal ajal meeldib teha?

Vaba aeg, mis see veel on? (naerab). Mulle meeldib ujuda, teatris käia, nii klassikaline ooper kui ka alternatiivne teater.

Mis on eesti toitudest teie lemmikud?

Vastlakuklid martsipaniga! (momentaalselt ja ilma kõhkluseta). Aga ka pikkpoiss ja räimed.

Teel silmaarstiks

Egiptlanna Sara Mahmoud on Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse praktikant. Ta unistab Eestis silmaarstina töötamisest ning pingutab selle nimel.

Mis tõi teie pere Eestisse ja Regionaalhaiglasse?

Eestis elan neljandat aastat. Sattusin Eestisse tänu abikaasale, kes teeb TalTechis doktorikraadi inseneeria valdkonnas. Kohe siia elama asudes hakkasime kogu perega õppima eesti keelt, sest tahtsime lapsed eestikeelsesse lasteaeda panna. Poeg läheb järgmisel aastal siin kooli ja räägib nüüd juba väga hästi eesti keelt. Egiptuses lõpetasin residentuuri silmaarstina ja jõudsin ka töötada nii üldarstina kui ka aasta silmaarstina. Nüüd sooviksin väga Eestis enda erialal töötada ning peaksin selleks omandama eesti keele C1 tasemel, läbima praktika ning tegema Tartu Ülikoolis lõpueksami. Praegu läbin praktikatsükleid Regionaalhaiglas – kirurgia-, sisehaiguste valdkonnas, erakorralises meditsiinis ning seejärel ka perearstikeskuses.

Kuidas oled praktikakogemusega rahul?

Minu juhendaja on dr Jaan Kirss, ta on äärmiselt töökas ja mulle väga meeldib koos temaga töötada ja õppida. Mõned arstid räägivad väga kiiresti eesti keeles ja siis ma kardan, et ei saa aru, aga üldiselt laabub kõik väga kenasti. Mul on eestlasest sõber, kellega kogu aeg praktiseerin ka eesti keelt, et aina paremini aru saada, meditsiinikeel on keerulisem ja sellega näen palju vaeva, et see hästi omandada.

Milline näeb välja su tavaline praktikapäev?

Ma ärkan väga vara, kell 6, siis me viime lapsed lasteaeda ja ma tulen haiglasse. Siin on kell 7.45 koosolek ja siis peale seda visiit. Edasi oleneb päevast, ma väga tahan iga päev võimalikult palju teha ja aidata, vahel sisestan erinevaid andmeid, vahel jälgin teiste arstide tegevusi, iga päev on minu jaoks väga huvitav ja kogemusterohke.

Mis on Egiptuse ja Eesti meditsiinisüsteemi põhilised erinevused?

Siinne digisüsteem on muljetavaldav, Egiptuses midagi sellist ei ole. Eestis on kogu meditsiinisüsteem palju modernsem, näiteks Egiptuses kasutatakse laparoskoopiat palju vähem – näiteks kui Eestis eemaldatakse pimesool laparoskoopiliselt, siis Egiptuses mitte.

Kuidas enda kolleege kirjeldaksid?

Väga toetavad. Kui Eestisse tulin, muretsesin, et kuidas mul õnnestub siin praktikat läbida ja kas kolleegid leiavad võimaluse minuga tegeleda, aga kõik on läinud väga sujuvalt.

Mis Eestis on täiesti teistmoodi?

Eestlased on väga rahulikud võrreldes egiptlastega, ja see sobib mulle väga hästi.

Kas Egiptuse patsiendid on kuidagi teistsugused kui eestlased? Too mõni näide palun.

Inimesed on põhimõtteliselt sarnased, kuid kultuurilised erinevused on olemas. Näiteks Egiptuses on patsiendid sageli väga avatud ja pereliikmed osalevad rohkem raviprotsessis. Eestis on patsiendid tavaliselt tagasihoidlikumad ja räägivad lühidalt, seega arst peab mõnikord rohkem küsimusi küsima.

Millised toidud sulle meeldivad?

Mu eestlasest sõbrale meeldib väga Egiptuse toit ja ma hea meelega valmistan seda, näiteks erinevaid magustoite ja pastasid. Eesti toitudest meeldivad mulle kohupiimakook, kohukesed ja leib.

Millest sa Eestis elades kõige rohkem puudust tunned?

Kõige rohkem tunnen puudust oma perest ja Egiptuse soojast kliimast. Aga mulle meeldib Eestis elada, sest siin on rahulik keskkond ja head võimalused õppimiseks ja töötamiseks.

Kas oma tuleviku seod Eestiga?

Jah, kindlasti.