Kui uurin, kuidas dr Pokkerist onkoloog sai, selgub, et juhustel on tema karjääris olnud oma osa. Pärast ülikooli lõpetamist ja väikese lapsega kodus olemist oli arstide väljaõppe süsteem muutunud: lisandunud oli residentuur, haiglates olid kohad täis nii internatuuri lõpetajaid kui ka residente ning toonane Kiirabihaigla ei saanud teda kohe tagasi võtta. Nii pakuti talle võimalust lõpetada internatuur Eesti Onkoloogiakeskuses Hiiul.
Onkoloogia ei olnud toona eriala, millele ta kindlalt mõelnud oleks, kuid Hiiul veedetud pool aastat pani plaani paika: „Mind võlus ära sealne meeskond ja mind võlusid ära patsiendid. Selle kuue kuuga sai täiesti selgeks, et ma astun onkoloogia residentuuri. Ma ei tea, kas elus on juhuseid või mitte, aga vahel tundub, et sulle lihtsalt näidatakse teed. Nii see otsus tuli ja ma ei ole seda päevagi kahetsenud.“
Tänavu tähistab dr Pokker 25 aasta möödumist residentuuri lõpetamisest. Selle aja jooksul on onkoloogia ja hematoloogia areng olnud tema sõnul pööraselt kiire: „Kunagisest ainult tsütostaatikumidel ehk keemiaravi preparaatidel põhinenud ravist on jõutud paljude uute ravivõimalusteni ning keemiaravi on jäänud vähemusse. Tänapäevased ravimid suudavad kasvaja vastu teha palju enam.“
Üha täpsema spetsialiseerumise poole
Praegu leiab dr Pokker, et onkoloogia eriala vajaks residentuuris senisest pikemat väljaõpet ning lisaks spetsialiseerumist kiiritusravi või kasvajate süsteemraviga tegelevaks onkoloogiks. „Praegu kestab onkoloogia residentuur neli aastat, mille vältel peab noor arst omandama nii kiiritusravi kui ka medikamentoosse ravi teostamise oskused,“ ütleb ta.
Kui varem tegeles üks arst sageli kogu vähiraviga, siis tänapäeval valmistatakse arste ette juba väga kitsalt kindlate valdkondade jaoks. Enamikus Euroopa maades ja Põhja-Ameerikas on onkoloogia väljaõpe ravimeetodipõhine. „Kiiritusraviarste koolitatakse eraldi ja süsteemraviarste ehk rahvakeeli keemiaraviarste samuti eraldi. Kõik areneb nii kiiresti ja muutub nii spetsiifiliseks, et just detailides peitub ravi tulemus,“ selgitab ta.
Oluline suund on ka paikmepõhine spetsialiseerumine, näiteks seedetrakti kasvajatele, uroloogilisele onkoloogiale, rinnanäärmevähile. „See võimaldab olla väga detailselt kursis just selle valdkonna kõige uuemate ja paremate ravivõimaluste, kõrvaltoimete käsitluse ja ravi toksilisusega,“ ütleb dr Pokker.
Tema sõnul moodustub patsiendi ümber üha selgemalt spetsialiseerunud meeskond: kirurgid, kiiritusraviarstid, süsteemraviarstid, patoloogid, radioloogid, nukleaarmeditsiini arstid, palliatiivravi meeskond ja loomulikult õde-nõustajad. Kõigi eesmärk on leida patsiendile võimalikult täpselt sobivaim ravi. „See ongi ka üks osapool personaliseeritud meditsiinist,“ ütleb ta, rõhutades, et lisaks geeniteadusele ja molekulaarmarkeritele on sama oluline patsient ise, tema soovid ja ta haiguste eripärad.
Skandinaavia tasemel ravitulemusteni
Dr Pokker ütleb, et tema sügavam huvi munandivähi ravi vastu sündis omamoodi juhuslikult või pigem uudishimust. Kõik sai alguse ühest Ida-Euroopa noortele onkoloogidele suunatud koolitusest. „Seal nägin ma esimest korda neid elulemusnumbreid. Üks Euroopa selle valdkonna korüfeedest küsis Eesti onkoloogidelt, kas oskame numbreid kommenteerida. Ega me väga hästi ei osanud,“ tunnistab dr Pokker, kuid see küsimus tiivustas teemat süvitsi edasi uurima.
Teada oli, et Eestis on võrreldes Lääne-Euroopaga liiga palju kaugele arenenud haigusjuhte. Ravivõimaluste taha asi ei jäänud – olemas olid kõik testise vähi raviks vajaminevad ravimid, kirurgid oskasid opereerida ja Eestis teostati ka kiiritusravi. „Aga miks sureb Eestis viie aasta jooksul sisuliselt iga teine munandivähi patsient, kui mujal Euroopas on viie aasta suhteline elulemus 80%?“
Dr Pokker hakkas vastuseid otsima mentoritelt, juhendajatelt ja vähiregistrist, kuid süsteemset ülevaadet ei olnud. „Tollal ei olnud haiguslood veel arvutis, kõik oli paberil,“ meenutab ta. „Haiguslugusid läbi töötades leidsime põhjuseid küll ja tekkis tunne, et olukorda on võimalik reaalselt parandada. Testisevähk on küll suhteliselt harva esinev haigus – Eestis diagnoositakse aastas umbes 30–35 esmasjuhtu –, kuid tegemist on noorte meeste kõige sagedasema pahaloomulise kasvajaga. Peamine probleem oli süsteemi puudumine: selged juhised ja ühtne arusaam, kuidas nende patsientidega tegutseda puudusid ning ravikäsitlused sõltusid palju sellest, kuhu patsient ravile sattus. Tuleb arvestada ka ajastut: räägime aastatuhande vahetusest, kus internet polnud laiemalt kasutuses. Infot lihtsalt ei olnudki nii lihtne saada.“
Eesmärk oli algusest peale ambitsioonikas: viia testisevähi elulemus Skandinaavia maade tasemele. „Tänaseks on Eesti tulemused isegi veidi paremad kui Soomes ja oleme vaid millimeetri võrra Taanist maas, meil on põhjust väga rahul olla,“ ütleb dr Pokker.
Tema sõnul näitab see hästi, kui oluline on harva esinevate kasvajate ravi koondamine keskustesse, kus otsuseid teevad multidistsiplinaarsed meeskonnad, kellel tekivad kogemused, ravijärgne jälgimine on korraldatud ja võimalikele retsidiividele saab kiiresti reageerida. Eraldi toob ta välja ka Regionaalhaigla võimalused kõrgdoosis keemiaravi tegemiseks koos tüviraku siirdamisega koostöös hematoloogidega. Dr Helis Pokker märgib, et kuna testisevähk on noorte meeste haigus, kardavad patsiendid viljatuse pärast. Praegu on aga ravi ja fertiilsuse säilitamise võimalused sellisel tasemel, et tema sõnul saab patsientide lastest juba lasteaia kokku küll.
Kodulähedane vähiravi
Dr Helis Pokkeri sõnul ei tohiks ideaalne vähiravi teekond sõltuda sellest, kas patsient elab Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal või mõnel väiksemal saarel. Parim võimalik raviteekond peaks olema geograafiast ja patsiendi sotsiaalmajanduslikest võimalustest sõltumatu.
Tema sõnul algab kõik vähikahtlusest, üldjuhul esmatasandil, kus peab minema põlema see punane tuluke, et patsient jõuaks võimalikult kiiresti uuringutele ja täpse diagnoosini. Vähikeskuses järgneb põhjalik diagnostika ning multimodaalne konsiilium, kus erinevad vähiraviga tegelevad spetsialistid teevad ühise raviotsuse. Selles etapis selgub ka, kas ravi peab toimuma keskuses või saab seda osaliselt viia kodu lähedale.
Dr Pokkeri sõnul ei ole võimalik kogu vähiravi viia igasse haiglasse ilma kvaliteeti kaotamata. „Keeruline diagnostika, intensiivsem ravi, suurema toksilisuse ja tüsistusriskiga ravimeetodid ning kliinilised uuringud peavad jääma keskustesse. Kodulähedases haiglas saab teha standardiseeritud süsteemravi, kui tingimused seda võimaldavad,“ selgitab ta. „Oleme läinud seda teed, et esimene ravikuur tehakse alati keskuses, et patsient saaks kontakti õe ja ravimeeskonnaga ning esmase nõustamise. Alates teisest ravikuurist on paljudel juhtudel võimalik ravi jätkata kodu lähedal.“
Eriti oluliseks peab ta kodulähedast toetavat ravi ehk palliatiivravi, mis ei tähenda ainult elulõpu ravi, vaid peaks algama juba paralleelselt muu raviga. „Kui ravi eesmärk on pigem kasvaja kontrolli all hoidmine ning patsiendi võimalikult hea elukvaliteedi säilitamine, ei ole inimlik, et patsient peab pidevalt pika vahemaa taha sõitma. Sama põhimõte kehtib ka ravijärgse jälgimise kohta: selgete juhiste ja hea koostöö korral saab teatud kasvajaid ravijärgselt jälgida ka kodu lähedal.“
Koordinaator hoiab patsienti raviteekonnal
Dr Pokkeri sõnul peaks igal patsiendil olema kontaktisik või koordinaator, kes tema raviteekonda koordineerib ja tervikpilti koos hoiab. „See ei saa alati olla raviarst, sest vähiravi on meeskonnatöö – kirurgid, keemiaraviarstid, kiiritusraviarstid võivad teekonna jooksul vahelduda,“ ütleb ta. Koordinaatori ülesanne oleks aidata patsiendil süsteemis orienteeruda, selgitada järgmisi samme, korraldada vajaduse korral kontakte spetsialistidega ning vähendada patsiendi raviteekonna halduskoormust. „Patsient ei peaks muretsema, kes temaga tegeleb või kuhu ta peab järgmisena minema. Raviteekond peab olema tema eest süsteemi poolt hoitud,“ rõhutab dr Pokker. See on ideaalilähedane vaade, aga sinna suunda peame kindlasti ka liikuma.
Sama oluline on, et ravitüsistuste ja kõrvaltoimete korral oleks selge tugi ravikeskustelt – digitaalse jälgimise, telefoni teel nõustamise või nende kombinatsioonina. „Mitte igas haiglas ei pea olema onkoloog, aga igal pool peab olema teadmine ja tugi, kust abi saab,“ võtab ta kokku. „Koordinaator ei pea tingimata olema onkoloogilise pädevusega arst. Oluline on, et ta oskaks patsiendi õigesse kohta suunata, selgitada raviga seonduvat arusaadavalt ning aidata korraldada ka toetusravi ja palliatiivravi vajadusi,” leiab ta. Praegu sellist ühtset koordinaatorisüsteemi veel ei ole, kuid vajadus on nii patsientide kui ka ravimeeskondade poolt selgelt välja toodud ning teema on olnud Tervisekassaga aruteludes juba aastaid.
Järgmine peatus kodulähedases ravis: Ülemiste
Regionaalhaigla kompetentsikeskus katab praegu kodulähedase ravi Pärnu-, Lääne- ja Hiiumaal, kuid järgmise sammuna nähakse hoopis Ülemistet. „Sisuliselt on tegemist Tartu-suuruse piirkonnaga ning mõnikord võib juhtuda, et isegi Läänemaalt jõuab kiiremini kohale kui Tallinna ühest otsast teise,“ ütleb ta.
Teine väga praktiline põhjus on kasvav ravimaht. Pokkeri sõnul oli üsna kiiresti näha, et paari-kolme aasta pärast ei mahuta praegune päevaravi üksus enam kõiki patsiente. Tänu parematele ravidele elavad patsiendid kauem ja haigus on paremini kontrolli all, kuid see tähendab ka ravikuuride ja visiitide arvu pidevat kasvu.
Lasnamäe piirkond tundus loogilise järgmise sammuna ka tulevikuühendusi ja raudtee liikumist arvestades. Ülemiste üksus saab olema sobivamaks ravikohaks ka Lääne-Virumaalt, Ida-Virumaalt, miks mitte ka Viimsist või Tallinna kesklinnast pärit patsientidele.
Onkoloogia võlub kiire arengu ja patsienditööga
Uurin, kas onkoloogia on praegu noorte arstide seas populaarne eriala. „Jah, kindlasti – väikese reservatsiooniga,“ vastab dr Pokker. „Vajadus spetsialistide järele on suurem kui praegune residentuurikohtade arv. Igal aastal võetakse vastu kaks, kolm või neli residenti ning need kohad on onkoloogiks pürgivate noorte arstidega ka täidetud. Noori tõmbab eriala kiire areng, personaliseeritud ravi ja sellega kaasnev intellektuaalne keerukus. Oluline on ka side patsientidega, kes on onkoloogide juures sageli pikka aega. Lisaks laialdane võimalus osaleda teadusuuringutes ja kliinilistes ravimiuuringutes.“
Erialal ka rasked kohad: suur emotsionaalne koormus, läbipõlemise risk ja vajadus pidevalt end täiendada, sest aasta või kahega võib erialaselt juba paljutki muutuda. Dr Pokker ütleb, et patsiente ravides ja raviteekonnal toetades tuleks teha seda nii, et saaks õhtul rahuliku südamega koju minna teadmisega: ma olen teinud kõik, mida teadsin ja oskasin ja milleks mul võimalused olid. „Loomulikult on meil kõigil olnud olukordi, kus haigusjuhud tulevad koju kaasa ja mõtled nendele ka õhtuti. Samas on meie erialal võidud ja nendest saadud rõõm väga suured: kui raske haigus seljatatakse ja elu läheb oma tavalist rada edasi, siis see positiivsete emotsioonide laeng aitab tasakaalustada raskeid kaotuseid.“
Vaimu tasakaal
Dr Pokker leiab, et enda vaimset poolt tuleb kindlasti tasakaalustada. Teda on terve elu saatnud muusika – ta on lõpetanud muusikakoolis klaveri eriala. „Kuulan hästi laia ampluaad, täpselt nii, nagu parasjagu tunne on, käin kontsertidel ja teatris ning armastan lugeda ka muud kui erialakirjandust,“ märgib ta ja lisab, et oluline tasakaaluallikas on ka loodus. Mere ääres olemine ja ilus mets mõjuvad maandavalt. Samuti on peres koer, kes annab iga päev põhjuse liikuma minna ja on tõeline stressimaandaja. „Eks igaüks meist on leidnud omale sobiva meelistegevuse, aga midagi peab päris kindlasti töö kõrval olema, et vaimu toita ja kehale koormust anda.“
Tunnustus silmapaistva töö eest
Alates 2003. aastast tunnustab Regionaalhaigla igal aastal ühte arsti silmapaistva tegevuse ning suurte teenete eest arstiabi edendamisel Eestis tiitliga Grand Man või Grand Lady. Tiitel on tunnustus pika, viljaka ja tänuväärse töö eest.
„Grand Lady tiitel on toonud märkamist ja õnnitlusi nii kolleegidelt oma majast kui ka väljastpoolt Regionaalhaiglat. See on tõesti väga-väga meeldiv ning liigutav. Igapäevatöö läheb ikka edasi, visioonid kliiniku ja haigla arendusest jäävad samaks, aga päris kindlasti andis tunnustus tugevama tiivatunde,“ ütleb dr Pokker.
Tekst: Eli Lilles
Loomise kuupäev: 07.07.2026
