Kui me räägime toksilisest töökeskkonnast tervishoiutöötajate seas, siis lõpetab kolmandik meist koheselt kuulamise. "Jälle see lumehelbekeste lalin! Võtke ennast kokku ja räägime pärisasjadest!" Või "Jälle see Tohver punub intriige! Asjad ei ole üldse nii hullud, kui ta räägib." Ma tegelikult tahaksin uskuda mõlemat nendest seisukohtadest. Ma tahaks väga, et toksilisus oleks otsitud pseudoprobleem, sest pidevalt rääkida sellest on ebameeldiv.
Paraku näib, et nii otsitud see probleem siiski pole. Viimane WHO raport näitas, et 47% Eesti tervishoiutöötajatest on kogenud töökiusu. Mitte isegi hetkelist lugupidamatust, vaid töökiusu! See on süsteemne ja korduv vaenulik käitumine pika aja vältel. Mis tähendab, et Lahkumisintervjuus jagatud kogemused olid lähemal reeglile kui erandile.
Kuid on see probleem ka piisavalt tõsine? Ülekoormatud personal ikka kiskleb, milles küsimus? Küsimus on meie kollektiivses õppimisvõimes. Sest toksilisus ja õppimine on kui kaigas ja kodar — need lihtsalt pole kokku loodud.
Toksilisus kõige otsemas mõttes pidurdab meie mõtlemisvõimet. Kui aju tajub sotsiaalset ohtu, suunab see energia kaalutlevast eesajukoorest enese alalhoiule suunatud keskustesse. Caroline Webb nimetab seda valikut “Avasta-Kaitse” teljeks. Kui me peame kaitsma end alanduste eest, pole meil mahti uuteks avastusteks.
Toksilisuse mõju mõtlemisele on korduvalt tõestatud ka randomiseeritud uuringutes. Näiteks leidsid Christine Porath ja Amir Erez, et lugupidamatu käitumisega kokku puutunud katsealuste kognitiivne võimekus langes 61%. Sama trendi on täheldatud ka tervishoiutöötajate seas läbiviidud simulatsioonides. Riskin ja Erez (2015) näitasid, et vastsündinute intensiivravi meeskonnad, keda väline ekspert verbaalselt halvustas, tegid tunduvalt rohkem diagnostilisi vigu. Samuti jagasid nad omavahel vähem elutähtsat informatsiooni.
Viimane aitab mõista, kuidas toksilisus halvab meie võimet mõelda ja tegutseda kollektiivselt: me lihtsalt ei räägi enam omavahel. Isegi kui me näeme kolleegi kellegi teise suhtes lugupidamatult käitumas, otsustab 63% meist teda edaspidi vältida. See muutub eriti kriitiliseks olukordades, kus me just väga peaksime selle kolleegiga rääkima. Näiteks, kui me ei julge kutsuda valvearsti oma kriitilises seisundis patsienti vaatama, sest eelmise kolleegi tegi ta selle eest põhjalikult maha.
Kuid ka vähem kriitilistes olukordades vähendab toksilisus meie võimet targalt tegutseda. Kui me ei julge või ei soovi teineteise tugevustele toetuda, siis me ei saavuta samaväärselt oma eesmärke. Seda täitmata potentsiaali mõistame, kui vaatame toksilisuse vastandit — psühholoogilist turvalisust. Google-is läbiviidud Project Aristotle näitas, et kõige paremad tulemused saavutasid need meeskonnad, kelle psühholoogiline turvalisus oli kõrgeim. Selgus, et meeskonna edukust ei ennustanud mitte liikmete individuaalne IQ või staaž, vaid just see, kas nad julgesid riskida, eksida ja küsida teineteiselt küsimusi.
Ent kui toksilisus rusub meie õppimisvõimet, siis mida tuleks teha selle ületamiseks? Üks variant on lihtsalt leppida, et inimesed ongi teineteisega ebameeldivad. Parim, mis me selles olukorras teha saame, on kontrollida oma reaktsiooni säärasele käitumisele. Nagu kirjutas Rooma keiser Marcus Aurelius oma Meditatsioonides:
„Kui ärkad hommikul, ütle iseendale: inimesed, kellega ma täna kohtun, on sekkuvad, tänamatud, ülbed, ebaausad, kadedad ja turtsakad... Kuid keegi neist ei saa mind kahjustada.“
Ma ausalt usun, et meil kõigil on stoitsistlikest õpetustest palju võita. Kas või selleks, et tulla toime negatiivse suhtumisega, mida aeg-ajalt kogeme oma patsientidega*. Ent, kui me tahame olla tõeliselt teedrajavad organisatsioonid — sellised, kes loovad tulevikku, mitte ei karda seda— siis minu meelest paksust nahast ei piisa. Peame astuma sammu kaugemale stoilisest kannatlikkusest ja mõtlema ühele teisele põhivoorusele: õiglusele. Õiglus ajendab meid küsima: “Mida me võlgneme oma kolleegidele?” Nendele samadele kolleegidele, kellega igapäevaselt õlg-õla kõrval selles ülekoormatud süsteemis toimetame.
Kui küsida rahvusvahelise Kindness in Healthcare liikumise algatajalt dr Bob Klaberilt, siis vastus on: me võlgneme teineteisele lahkust, ning lahkus on alati valik. Jah, meil on kõigil palju tööd. Jah, me oleme ülekoormatud. Jah, riik võiks rohkem tervishoiu eest maksta. Ent kui me usume teadust ja mõistame, et hirmunud aju ei mõtle kuigi hästi, siis mõistame ka, miks kõigest sellest hoolimata me siiski peame lahkuse valima. Nii võetuna ei ole lahkus lihtsalt mõni tore loosung koosolekuruumi seinal: ta on õppimist toetav võtmekompetents.
*Mitte tegelikult nii aeg-ajalt: WHO raport näitas, et sääraseid kokkupuuteid vihaste patsientide või nende lähedastega on olnud lausa 66%-l meist.
Priit Tohver
Loomise kuupäev: 28.11.2025
