Tiimi "PERH" kuulusid IT tehnilise toe spetsialist Priit Evardi, II intensiivravi osakonna õde Birgit Okas, füsioterapeut Caris Helena Kaup, anestesioloog dr Karl Oliver Tomson, II intensiivravi osakonna juhataja dr Liivi Maddison, anestesioloog dr Alexandra Kulebina, anestesioloog dr Helen Kask, anesteesiakeskuse juhataja dr Rein Kruusat, II kardioloogia osakonna juhataja dr Martin Serg ja II intensiivravi osakonna õde Hardi Karlson.
Meeskonnal kulus Munamäelt Pirita velodroomini jõudmiseks 31 tundi ja 8 minutit.
Osalejate muljed
Dr Alexandra Kulebina: Eriline ja unustamatu üritus! Lisaks võistlusele endale, mis oli minu jaoks juba iseenesest suur väljakutse, oli mul tegelikult hulgaliselt kahtlusi: kuidas jõudu järgmisteks etappideks säästa, kuidas hoida lubatud tempot, kas suudan vigastusi vältida ning lõpuks – kas ma üldse suudan öösel joosta? Kõik osutus aga ületatavaks, ja veel millisel moel! Taaskord veendusin, et inimpotentsiaal on piiramatu: jõudu on piisavalt – seda pole vaja isegi otsida, kogu võistluse vältel jooksin selle distantsi kohta isikliku rekordtempoga, vigastusi ei tekkinud ning 11 km öine jooks oli puhas meditatsioon! Lisaksin muidugi, et võimatu mitte näha selles võistlust! Hämmastav? Absoluutselt! Pealegi olen nii vaimustuses sellest, kuidas ühise eesmärgi nimel võib terve meeskond ühineda ning kui palju toetust ja positiivset energiat võib saada vähetuttavatelt inimestelt. Kas ma tahaksin seda kogemust korrata? – Kindlasti!
Dr Helen Kask: TipustTopini oli üleni postiivne ja äge kogemus. Kolleegid, kellega haiglas hoopis teistes olukordades kohtume, avanesid uute nurkade alt – meil oli nii tore ja kokkuhoidev tiim. Keegi ei nurisenud ega hädaldanud. Täistoetus üksteisele Tipust Topini. Ma teadsin, et saan selle jooksuga hakkama, aga et keha suudab isegi kottpimedas kell 1 öösel särtsakalt liduda ja 3-4 napi unetunniga hakkama saada, oli tore üllatus. Tundub, et magamata ööd öövalvetes on treeningutele kasuks tulnud . Laiuse lossivaremeid ma pimeduse tõttu küll ei näinud, aga Eestimaa on ikkagi nii ilus. Minge õue ja liikuge!
Õde Hardi Karlson: Registreerimiseks on vaja eraldi vaba päeva, kuna kohad täitusid sekunditega ja ega kohe ei saanudki vastust, kas registreerimine õnnestus või ei. Tiimi kokkupanekul on samuti omajagu kadalippe. Tiim koosneb kümnest inimest, kellel on varuks 2-3 vaba päeva ning motivatsiooni, et joosta 25-42km. Lisaks on tarvis 2 saateautot, mis jagab meeskonna kaheks. Üritus ise on väga hästi korraldatud, vahetuspunktide asukohad ning juhendid, kuidas nendeni jõuda olid väga selgelt välja toodud. Meeskond toimis nagu kellavärk, reeglid olid kõigil selged ning probleeme ei tekkinud. Jooksja tegeles jooksmisega ning teised, kes olid vabad, tema toetamisega. Vaba auto liikus omas tempos, tegeles ka toetamisega või läks puhkama. Tegemist on 100% meeskonna üritusega. Emotsioonid ürituselt on head, kui välja tuua etapiliselt, siis esimene etapp sai kindlasti kiiremini joostud kui plaanitud. Teine, õhtune etapp oli pigem agoonia ning viimasel nagu ikka sai välja pigistatud kõik, mis veel varudes oli. Registreerimisel lisatud tempod olid vist kõigil heas mõttes nihkes. Ürituse järgselt on tunda, et sai tehtud sporti. Esimene taastusjooks on tehtud, unevõlg tagasi magatud. Järgmisel aastal kordame.
Dr Martin Serg: Kaks päeva totaalset unevõlga, intensiivset lihastööd ning suurepäraseid emotsioone heast seltskonnast ja kaunist kodumaast.
Dr Karl Oliver Tomson: Umbes 35 kilomeetrit jooksmist ja kokku 31 tundi kestev teekond läbi Eesti. Juba teisel jooksul tekkisidtugevad eksistentsiaalsed mõtted, mis viisid ühe olulise avastuseni: imeliste inimestega on kõik võimalik! Taastumine kulgeb plaanipäraselt: söön kõike, mis ette jääb ning treppidest on saanud mu põlisvaenlased, millel liigun ainult külg ees. Jooksujärgses mullis elades mõtlen aga juba järgmisele sportlikele väljakutsetele!
Dr Liivi Maddison: Selle kambaga teeksin iga kell uuesti sama, aga trenni teeksin järgmine kord veidi rohkem!
Dr Rein Kruusat: Väga isemoodi ja meeldejääv jooksukogemus! Maratonidistantsi lähedane individuaalne pingutus nii füüsiliselt kui vaimselt, sest võistlus kestis kokku üle 30h ja toimus ebaharilikes oludes (varahommikul või vihma käes). Aga eriliseks ja meeldejäävaks tegi selle ettevõtmise eelkõige läbimine meeskonnana – üksteisele 100% kaasaelades ja toetades!
Õde Birgit Okas ja füsioterapeut Caris Helena Kaup: Kus ei kandnud enam jalad, seal kandis sind edasi su pea. Mitmed kilomeetrid tulid vaid tahtejõu pealt. Teiste kaasaelamine ja ergutused andsid väga palju jõudu juurde. Imeline kogemus kogu eluks!
Regionaalhaiglal on suur rõõm näha nii ägedaid algatusi, mis toovad inimesi kokku, innustavad liikuma ja tugevdavad meeskonnavaimu. Suur kummardus meie jooksutiimile – tegite ära vägeva töö!
Loomise kuupäev: 18.06.2026
