Stina Eilsen: Täna räägime ühest kirgi kütvast teemast, milleks on rasvumine. Siin on palju erinevaid teid, räägitakse kaalukirurgiast, ravimitest ja elustiili muutustest. Kui tõsine see teema on – mille pärast teie arstidena eelkõige muretsete?
Dr Helen Ilumets:
Teema on kindlasti väga tõsine, aitäh selle teemapüstituse eest. Viimasel ajal on lõpuks hakatud pidama rasvumist krooniliseks haiguseks, mida tuleks ravida samamoodi nagu vererõhuhaigust või diabeeti. Loomulikult põhjustab rasvumist elustiil: kuidas inimene sööb, puhkab, liigub ja kui aktiivne on ta igapäevaelus. Aga kui rasvumine on üks hetk ikkagi tekkinud, toob see kaasa hormonaalsed muutused, mis tekitavad rasvumist järjest juurde. Nii muutub see krooniliseks haiguseks, mida on väga keeruline kontrollida.
Dr Kristina Isand:
Tervise Arengu Instituudi raport aastast 2024 koondab nii ülekaalulised kui ka rasvunud inimesed. Seega peame korra mõtlema ülekaalulise ja rasvunud inimese käsitluse vahele: ülekaalulisuse puhul räägime tegelikult rasvumise eelsest seisundist, kus inimene saab ise päris palju ära teha, näiteks elustiiliga. See on oluline hetk, kus peaks kindlasti sekkuma. Ja statistikat vaadates on Eesti naised olnud natuke tublimad kui Eesti mehed. Võrreldes 2014. aastaga on meeste ülekaalu ja rasvumise trend veidi ülespoole läinud, samas kui naiste näitajad püsivad stabiilsed.
Põhimõtteliselt saab ju ka ülekaalulisena elada. Võib pea liiva alla peita ning õhtul teleri ees jäätist või krõpse süüa. Aga mis hetkest muutub see tõsiseks terviseprobleemiks? Mis hetkel saab ülekaalulisusest rasvumine?
Dr Kristina Isand:
Kui inimese kehamassiindeks on kuni 25, siis ta on normkaalus, sealt edasi kuni 30-ni räägime ülekaalust ja üle 30 kehamassiindeksiga inimene on rasvunud. Kehamassiindeks on kaalu ja pikkuse ruudu suhe – olles üks parameeter, mida saame vaadata nii ülekaalu ja rasvumise kui ka norm- ja alakaalu osas. Lisaks on oluline mõõta vööümbermõõtu. Kui naba piirkonnast mõõtes on pikkuse ja vööümbermõõdu suhe üle poole, siis nendel inimestel on kardiometaboolsed riskid kõrgemad.
Lähme praktilisemaks. Kui inimesel on probleem, ta mõtleb sellele, talle soovitatakse üht ja teist, sotsiaalmeedias liigub palju erinevat infot – kuidas selles kõiges orienteeruda? Tahtmine on, aga millest alustada?
Dr Helen Ilumets:
Sotsiaalmeedias pakutud dieetidel kiireid lahendusi ei ole. Kui inimest häirib, et ta on ülekaaluline või rasvunud, on mõistlik pöörduda perearsti poole. Perearst saab mõõta kehamassiindeksit ja vöö ümbermõõtu ning kaardistada patsiendi terviseriske: äkki on rasvumisest tingitud kõrgvererõhutõbi juba tekkinud, veresuhkur paigast ära, võib-olla kõrgem kolesteroolitase, mis kõik soodustavad terviseriskide tõusu. Seega alustada tuleks lihtsast vereanalüüsist, füüsilisest läbivaatusest ja mõõtmisest ning siis saab perearst soovitada, kas patsient peaks hakkama ravima ka kroonilisi haigusi, kaasates sinna loomulikult kohe elustiili muutmise.
Kõige olulisem on alustada lihtsatest asjadest: inimene räägib oma muredest. Sageli ei osata mõelda, et rasvumise taga on tegelikult väga tõsised haigused ja toitumise muutmine on üks olulisemaid rasvumise ravi nüansse. Tasapisi võiks hakata end liigutama: iga päev 30 minutit jalutada, valida lifti asemel trepi, minna poodi auto asemel jalgsi. Väga lihtsad asjad, millest alustada. Ja loomulikult peab üle vaatama une. Keskmine eestlane magab alla kaheksa tunni ööpäevas, sest kogu aeg on väga kiire, nii palju on teha ja uneaega jääb väheks. Aga uni on väga oluline nüanss rasvumise tekkimisel, sest inimene kipub magamisest puudujäävat energiat kompenseerima toiduga.
Dr Kristina Isand:
Väga tubli, kui inimene teadvustab, et ta on ülekaaluline või rasvunud – kui teda midagi häirib, siis on see esimene samm. Minu kui endokrinoloogi vaates on pigem aga nii, et inimene tuleb vastuvõtule täiesti teise haigusega ning ta ei saa isegi aru, et on liiga suur ning rasvumise tõttu on tema risk ka teise tüübi diabeet. Ja võib-olla ongi haiguse põhjus olnud laias laastus rasvumine. Hakkame rääkima, et kehakaalu tuleks tuua allapoole, kuid teadlikkus on inimestel ikkagi suhteliselt väike.
Inimesed mõtlevad praegu väga palju kaalulangetusravimite peale. Millal need mängu tulevad?
Dr Kristina Isand:
Kaalulangetamise ravimid on viimastel aastatel tõesti järjest populaarsemad, mis ei ole halb. See on tegelikult väga hea, sest rasvumise ravimeid on otsitud pikalt – enam kui 100 aastat on järjest tulnud turule erinevaid ravimeid, kuid neil on olnud korralikud kõrvalmõjud. Nüüd on meil olemas preparaadid, mis on välja töötatud kui teist tüüpi diabeedi ravimid ning on mõeldud elukestvaks kasutamiseks.
Rasvumise korral tulevad ravimid käiku, kui inimese kehamassiindeks on üle 27–30 ning tal on juba rasvumisest tingitud haigus, olgu selleks teist tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, südamepuudulikkus, naistel viljastumisprobleemid, uneapnoe. Sellisel puhul võiks kaaluda rasvumise medikamentoosset ravi. Aga kui mõtleme patsientidele, kellel see kehamassiindeks ei ole nii kõrge ja kes lihtsalt soovivad suveks saledaks saada, siis nendega alustame väikestest sammudest – teeme kõigepealt korda toidulaua ja liigume rohkem.
Kas argumendiks neile inimestele, kes tahavad suveks saledaks saada, võib öelda, et tegemist ei ole süütu tabletikese ega imeravimiga, vaid ravimiga, millel võivad olla ka kõrvaltoimed?
Dr Helen Ilumets:
Eestis on kaalulangetusravimina kasutusel süstid. Tablette kasutatakse diabeediravis ja neil ei ole näidustust kaalulangetuseks. Kõrvaltoimeteks on kõige sagedamini iiveldus, kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhupuhitus, aga nende süstide eesmärk ongi tekitada täiskõhutunnet. Ehk sageli rasvumise korral inimene ei saa süües aru, et tema kõht on juba täis, tal on isu ja ta jätkab söömist. Kaalulangetusravimid tekitavad aga täiskõhutunde ja inimene tunneb, et ei pea portsu alati lõpuni sööma. Samas on ka risk, et kui hakata liiga vähe sööma, ei saa teatud toitaineid kätte. Väga suurt tähelepanu tuleb pöörata valkude saamisele ja lihastreeningule, sest koos rasvaga vähendavad need ravimid ka lihasmassi. Seega peab hoolitsema, et inimene oleks füüsiliselt aktiivne.
Seega on tegu kompleksse lähenemisega – koos ravimitega tuleb nii või teisiti pöörata tähelepanu liikumisele ja mitmekesisele toitumisele?
Dr Kristina Isand:
Kui rasvunud inimene tuleb vastuvõtule, vaadatakse üle tema pikkus, kaal ja vererõhk ning määratakse mõned baasanalüüsid ja süstid, lisaks räägitakse ka korralikust toitumisest ja liikumisest. Seda kõike võib ühe inimese jaoks olla hoomamatult palju. Ta võib mõelda, et ei tahagi neid muutuseid. Seetõttu räägin mina tavaliselt esimestel visiitidel toitumisest ja alustan medikamentoosset ravi, tuues liikumise hiljem sisse. Lõviosa kaalu alandamisel on ikkagi toitumise muutmine, samas muidugi on liikumisel oluline efekt kardiometaboolsete riskide vähenemise osas.
Seega kaalu langetamiseks peab inimene tegema muutuse oma toitumises, aga seda muutust aitabki teha ravim. Nagu dr Ilumets ütles: tänu ravimi mõjule saab reaalselt patsiendi kõht kiiremini täis, ta ei suuda ega taha oma toitu lõpuni süüa. Lisaks tekitab ravim tunde, et on ükskõik, mida süüa, sest ei teki isu maitsva lõuna ega šokolaadi järele nagu teistel inimestel. Ravim annab väga hea baasi, et teha samm tervisliku toitumise suunas.
Inimeste jaoks on see märksõna semaglutiid?
Dr Kristina Isand:
Jah, meie teame seda ravimit kui semaglutiidi ehk Ozempicut, kusjuures rasvumisravimi brändinimi on tegelikult Wegovy. Lisaks on Eestis veidi üle aasta olnud turul ka selline preparaat nagu tirsepatiid, uhke nimega Mounjaro, mille toimeaine on veidi tugevam, sest toimib kahele retseptorile.
Te mõlemad panustate ka teadusesse. Mis te arvate, mis toimub 10 aasta pärast? Kas näiteks eeltoodud ravimid on tulnud, et jääda?
Dr Kristina Isand:
Need ravimid igal juhul jäävad, aga see maastik on hästi põnev. Näiteks on olemas nii-öelda kolmekordsed agonistid, mis aktiveerivad korraga kolme retseptorit. Ameerikas on juba kasutusel suukaudsed rasvumise ravimid ning räägitakse ka sellistest ravimitest, mida inimene võtab vaid teatud aja. See tundub ebaloogiline, sest rasvumine on ju krooniline haigus, mis vajab püsiravi. Aga võib-olla on tõepoolest kunagi nii, et võtad kehakaalust alla ja ei pea rohkem ravimeid võtma.
Dr Helen Ilumets:
Kõik see eeldab ka kõrvalfaktorite käsitlemist, sest sageli on söömise põhjuseks psühholoogilised tegurid, olgu depressioon või ärevused. Ehk siis kindlasti tuleb tegeleda nende inimeste psühholoogiaga, sest vastasel juhul kehakaal langeb, ravimi võtmine lõpetatakse, aga psühholoogilised probleemid jäävad lahendamata. Muidu on aga väga põnev, kui sellist ravimit lubatakse. Ja üldse on käimasolevate uuringute hulk hoomamatult suur – palju molekule on nii-öelda testimises.
Igal juhul oleme leidnud turvalised rasvumise ravimid, mis panevad kehakaalu liikuma. Need asendavad senist bariaatrilist kirurgiat, kus lõikasime mao väiksemaks ja millest polnud enam tagasiteed. Eeldatavasti nüüd selliste lõikuste protsent langeb.
Aga mis saab selles valguses nüüd kaalukirurgiast?
Dr Helen Ilumets:
Kaalukirurgia kindlasti jääb, sest on patsiente, kes ei suuda ravimite ja eluviisiga kaalu piisavalt langetada. Ent kirurgia kindlasti ei sobi kõigile ja patsiendi sobivust tuleb hoolega kontrollida. Praegused kriteeriumid on kehamassiindeks üle 35 ja kaasuvad haigused, samuti liigeseprobleemidega patsiendid, kes ei saa valu tõttu liikuda. Ka nende puhul rakendame kindlasti medikamentoosset ravi, kuid enne kaalukirurgiat peavad nad juba hakkama muutma oma söömisharjumusi, loobuma suitsetamisest ja alkoholist. Ravimitega tuleb küll kaal paremini alla, aga pärast kaalukirurgiat probleemid ei kao ning peab säilima distsipliin.
Nad peavad eluaeg võtma mineraale ja mitmeid vitamiine, et vältida aneemiat ning mineraalide vaegusest tingitud haigusi, näiteks osteoporoosi. Selles mõttes on väga oluline jätkata väikeste koguste söömisega ja võtta juurde toidulisandeid. Kindlasti tuleb kaalukirurgiaeelselt patsienti kõikidest nendest tegevustest väga täpselt informeerida.
Dr Kristina Isand:
Üks meetod ei välista teist – kaalulangetus on kombineeritud süsteem ning seejuures ei vasta kõik patsiendid ka medikamentoossele ravile. On juhtunud, et alustame rasvumise medikamentoosset ravi, kuid näeme, et kehakaal ei lange, vaid hoopis tõuseb. Tavaliselt vahetame siis preparaati ja vahel ei toimi ka teine preparaat. Sel juhul jääbki sõelale kaalukirurgia, kusjuures samamoodi nagu areneb kogu ravimite maastik, arendavad ka kirurgid oma lõikustehnikaid. Olen dr Ilumetsaga täielikult nõus, et kaalukirurgia ei kao kuhugi, sest me vajame seda.
Millisel hetkel patsiendid teie juurde jõuavad, kui esimene soovitus on perearsti juurde pöörduda?
Dr Kristina Isand:
Rasvunud patsient jõuab endokrinoloogi vastuvõtule üsna sagedasti ja seda enamasti läbi perearsti e-konsultatsiooni seoses teist tüüpi diabeediga, aga ka endokriinsete rasvumiste välistamiseks. Paraku on väga suur osa teist tüüpi diabeedihaigetest ülekaalulised või rasvunud, umbes kolmandik.
Dr Helen Ilumets:
Sisearsti juurde jõuavad rasvunud patsiendid sageli erakorraliselt läbi EMO kas südamepuudulikkuse dekompensatsiooni kaudu või paranematute infektsioonidega. Rasvumine on paraku immuunsüsteemile sedavõrd mõjuv haigus, et näiteks kroonilised haavandid ei kipu paranema, sest rasvkoes on verevarustus väga kehv. Samamoodi jõuavad meile kardioloogide kaudu infarkti põdenud patsiendid, kes tulevad metaboolse sündroomi kabinetti, mille õde pöördub meie poole palvega määrata ravimid, sest patsient ei saa hakkama eluviiside muutmisega. Meile jõuavad ka patsiendid, kes on pärast bariaatrilist kirurgiat hakanud juurde võtma ning neil on tekkinud aneemia ehk siis rauavaegus.
Perearsti poole võiksid aga pöörduda ka näiteks ülekaalulised norskavad meesterahvad, keda naised igal öösel togivad, uneapnoe uuringuteks. Kehv unekvaliteet soodustab rasvumise teket juba seetõttu, et patsient on päeval väga väsinud ja vajab energia saamiseks pidevalt midagi: kohvi, šokolaadi, rämpstoitu. Teisalt tekib uneapnoe ka väga rasvunud inimestel, sest rasvkude surub kopsud ja hingamisteed kokku. Kindluse mõttes peaksid kõik sellised patsiendid pöörduma perearsti kaudu täiendavatele uuringutele.
Saate alguses oli juttu, et suur mure on meestega. Millest see tingitud on, miks meil on iga neljas mees ülekaaluline?
Dr Kristina Isand:
Toome näite elust enesest. Kas dr Illumetsa näitena toodud norskav meesterahvas läheb arsti juurde, kui naine talle ütleb, et ole hea, mine arsti juurde? Tegelikult ei lähe. Ei lähe isegi siis, kui naine paneb talle aja kirja. Võib-olla hoolivad naised oma tervisest rohkem. Ja võib-olla mehed lihtsalt ei taha minna. See on veidi selline Eesti mehele omane käitumismuster: lähen arstile ainult kiirabiga.
Meestel on küll veidi kehvemini ülekaalu ja rasvumisega, aga kui vaadata keskmisi kehamassiindekseid TAI raporti järgi, siis vahe ei olegi nii suur – meestel 27 millegagi ja naistel 25,9. Olgu rasvunud mees või naine, mõlemad sood on olulised, sest puhtalt kehakaalu langetades toome kaasa kaasuvate haiguste taandumise ja ühel hetkel võib-olla ka remissiooni. Elustiili muutus ja ravimid toovad kaasa vererõhu ja veresuhkru alanemise, lipiidide paranemise, parema unekvaliteedi, aitavad naistel tsükli korda saada ning leevendavad luu- ja lihaskonna probleeme. Võite on palju.
Mis vastuvõtul toimub, kui me lõpuks inimesed sinna kohale saame?
Dr Helen Ilumets:
Vastuvõtt kindlasti ei ole hirmus, meie eesmärk on ju inimest aidata. Kõigepealt küsimegi, mis on tema enda kõige suurem murekoht rasvumise juures. Osad ütlevad, et välimus, aga teised kurdavad pidevat väsimust ning et kõik kohad valutavad. Kaardistame probleemid ja proovime inimesega koos teha plaani, kus alustame väikestest asjadest. Kõigepealt vaatame üle toidulaua, mida ei saa kindlasti kohe kardinaalselt muuta, vaid seda tuleb pigem teha sammhaaval. Tavaliselt võtame ka vereanalüüsi, et hinnata krooniliste haiguste olemasolu ja kontrollida, kas mõni neist vajab ravi. Olen kindel, et inimene lahkub vastuvõtult entusiastlikult, sest me ei noomi. Rasvumine ei ole tegelikult laiskuse ja logardluse haigus ning teame, kui raske on patsientidel seda endale tunnistada, sellega arsti poole pöörduda ja sellega tegelema hakata. See nõuab inimeselt väga palju ning meie oleme sellel teekonnal pigem toetavaks ja nõuandvaks inimeseks kui hukkamõistjaks.
Dr Kristina Isand:
Enne rääkisime, kuidas inimene võib virvarri uppuda – milliseid toitumisteraapiaid valida, millist eratreenerit võtta ning kui paljudesse erakliinikutesse saab pöörduda ja meeletuid summasid maksta. Pilt läheb nii segaseks, et inimene lihtsalt ei tea, mida teha. Aga kogu selle müra võtab ära teadmine, et aus meetod on minna perearstile ja tulla vajadusel eriarsti vastuvõtule, kes toetab sellel teekonnal. Meil on pakkuda häid toitumisnõustajaid ning kehakaalu liikuma saamiseks ei pea selle alla meeletuid summasid panema.
Huvitav on ka see, et kui rääkida teistest haigustest, mis võivad olla rasvumisest tingitud, siis näiteks hüpertensiooni raviks ei pöördu inimesed tuhandesse kohta, vaid tulevad arstiteaduskonna lõpetanud arsti vastuvõtule. Aga rasvumine kipub olema selline haigus, mille puhul proovitakse igasuguseid alternatiive enne arsti juurde jõudmist.
Dr Helen Ilumets:
Tõepoolest, hüpertensiooni ravi ei pakuta üle interneti, samas kui rasvumise korral on palju erinevaid dieete: inimesed täidavad küsimustiku, maksavad esialgu olematuna tunduva summa ning saavad toitumiskava, millega lubatakse kuu aja jooksul 5–10 kg kaalukaotust. Tegelikult ei pea ostma toitumiskava, vaid tuleks pidada kaks nädalat toitumispäevikut ja kirjutada üles kõik asjad, mis suu kaudu sisse lähevad. Ja me leiame üles need patukohad, mille võiks rahuliku südamega toidumenüüst maha tõmmata. See pole kerge, aga juba muudatuste tegemise valmidus on väga oluline.
Krooniliste haiguste korral on teada, et kui inimene võtab kehakaalus alla juba 5–10 protsenti, mõjutab see oluliselt kroonilisi haigusi. Mul on patsiente, kes langetasid kehakaalu vastavalt 10 ja 18 kg ning said täielikult priiks vererõhutablettidest. Ravimite, ka diabeediravimite vajadus väheneb koos kehakaaluga. Mõnikord on nii, et inimene võtab mitut ravimit ja kui veresuhkur hakkab langema, saab ühe või teise ravimi ära jätta. Seega on hetki, kus saab haiguse tagasi pöörata. Isegi kui on tekkinud tõsised organkahjustused, toob eluviisi muutmine tervise mõttes kasu, aga siis tõenäoliselt tablettidest päris priiks ei saa.
Dr Kristina Isand:
See on meeletult motiveeriv patsiendile, kui ta näeb, et tema ravimeid hakatakse raviskeemist ära korjama. See on eraldi auhind, kui päris aus olla.
Kiired dieedid on aga päriselt ohtlikud. Kui saame sellise kiire kehakaalukaotuse lühikese aja jooksul, siis kahjuks lõpetame sellega, et dieedi lõppedes tuleb rohkem kilosid tagasi. Kui me ei suuda pidada pikaajalist dieeti, siis ei ole mõtet seda alustada.
Mida ütlete neile, kes soovitavad näiteks mõned toidugrupid toidulaualt täiesti välistada? Näiteks ütlevad, et süsivesikud on saatanast?
Dr Kristina Isand:
Mina ei soovita ühtegi toidugruppi päriselt välja jätta, välja arvatud juhul, kui tegemist ei ole toidutalumatusega. See on aga üsna populaarne, et inimesed otsivad, mis talumatus neil võiks olla.
Dieetidest rääkides olen ainsa võib-olla natuke ekstreemsema dieedina soovitanud piiratud ajaakent ehk siis inimene sööb teatud tunnid päevas, mida soovib, ja ülejäänud aja tal on paastuaken, kus on lubatud tarbida kalorivabasid jooke. See ei ole minu väljamõeldud dieet, aga see on näidanud väga head efekti. Ent endiselt rõhutan, et see on väärt proovimist vaid siis, kui arvame, et suudame seda pikaajaliselt teha.
Dr Helen Ilumets:
Olen täiesti nõus, et ühtegi toiduainete gruppi täielikult välistama ei peaks, kui allergiat ei ole. Osadel on tõesti piima- või gluteenitalumatus, aga kui seda ei esine, ei ole põhjust neist loobuda. Süsivesikud on meile kõigile olulised energiaallikad. Oluline on, kuidas me neid saame: kas energiajookidest, limonaadidest ja mahladest või sööme neid sisse toiduainetega, sest igas toiduaines on tegelikult süsivesikud olemas.
Ajaaknaga dieeti on tõepoolest järjest rohkem esile tõstetud ning toodud välja selle kasulikkus näiteks vahemere dieedi kõrval. Need muudatused oleks mõistlik oma elustiili sisse viia, sest siis ei pea jätma ühtegi toiduainete gruppi kõrvale ja ei ole ohtu, et inimene ei saaks kõiki toiduaineid kätte. Lihtsalt seal on söömise aeg piiratud.
Dr Kristina Isand:
Mina ega dr Ilumets tõenäoliselt ei tohiks teha piiratud ajaakna dieeti, sest see pole parim dieet inimestele, kes teevad valvetööd. Samuti ei tasu seda proovida rasedatel.
Kuidas te ise jälgite oma toitumist ja kui palju trenni teete?
Dr Helen Ilumets:
Mina tegelikult väga jälgin oma toitumist. Vaatan, et saaksin iga päev piisavalt valku väherasvase liha, kaunviljade ja kodujuustu näol. Lisaks erinevad juurviljad ja puuviljad, et kõik toiduainete grupid oleksid igapäevaselt olemas. Arvan, et oleksin maailma kõige halvem dieedipidaja, sest mulle meeldib süüa, armastan head toitu ega kindlasti piira otseselt söömist. Ent ma väga valin, mida söön. Ja loomulikult kuulub minu igapäevaellu trenn. Iga päev püüan liikuda, kõndida kasvõi treppe, parkida auto kaugemale ning teha teadlikult trenni, et saada füüsilist koormust.
Dr Kristina Isand:
Minu salarelv on alates ülikooliajast hommikune treening ehk siis enne tööpäeva käin jooksmas või ujumas. See ei olegi nagu kehakaalu mõttes oluline, vaid aitab pigem vaimu tervena hoida. Seda plaanin jätkata kuniks olen nii vana, et enam joosta ei saa. Toitumise osas teen ka mina väga teadlikke valikuid ning söön teatud kellaaegadel. Olen teinud valiku, et ei näksi kogu aeg, vaid mul on teatud kindlatel kellaaegadel söömine. Proovin võimalikult palju lisada menüüsse kala ja värskeid salateid, ent on üks asi, millele ma kunagi „ei” saa öelda – ja ma ei ole selle üle uhke – see on šokolaad. Samas ei ütle keegi, et absoluutselt iga inimene, ka rasvunud inimene, ei tohiks šokolaadi süüa, küsimus on kogustes.
Kas on toiduaine, mille te pigem täielikult enda toidulaualt välistate?
Dr Helen Ilumets:
Minul otseselt ühtegi täiesti välistatavat toiduainet ei ole. Võib-olla friikartulid on need, mida ma üldiselt ei vali ühegi prae kõrvale.
Räägime natuke edulugudest ka. Kuidas on teie patsientidel läinud, kas mõni on eriti meelde jäänud?
Dr Kristina Isand:
Minu juurde tuli 24-aastane meesterahvas, kergema teise tüüpi diabeediga ehk tema kolme kuu veresuhkur oli 7,2, kehakaal üle 140 kg. Noor meesterahvas oli tegelikult heas füüsilises vormis, motiveeritud ja positiivse ellusuhtumisega. Küsisin, et kas ta on kunagi mõelnud, et diabeet võiks olla seotud tema rasvumisega. Ta kinnitas, et on ning et on ka proovinud igasuguseid dieete, aga suutnud poole aastaga alla võtta vaid 2 kg. Samuti selgus, et ta on tegelikult ühte rasvumise ravimit juba proovinud, aga see ei toiminud. Alustasime teise ravimiga. Patsient suutis poole aastaga kaotada üle 40 kg ja kui õnnelik ta oli, nähes enda kaalu kahekohalise numbrina. Tal läheb ülikoolis hästi, ta ei vaja diabeediravi ja saab enesekindlust sellest, et tema kehakaal on normaliseerunud. Tema silmis on sära, sest ta sai pisikese ravi tulemusena oma kehakaalu ilusti liikuma. See toob sära ja rõõmu ka mulle. Ja neid edulugusid on tegelikult palju.
Ehk siis, head inimesed, ärge kartke pöörduda perearsti ja eriarsti poole, sest lahendused võivad olla üsnagi lihtsad ja tulemuslikud. Kas midagi ka sinu praktikast meenub, dr Ilumets?
Dr Helen Ilumets:
Jah, mul on mitmeid häid näiteid. Meenub üks 50-le lähenev meesterahvas, kes polnud ammu arstil käinud ja sattus haiglasse hoopis ühe ägeda seisundi tõttu. Tal sai diagnoositud nii diabeet kui ka kõrge vererõhk, alustatud ravi ja antud kaasa toitumissoovitused. Aga tal oli väga raske neist kinni pidada ja nii me aina tõstsime ravimite annuseid. Võib-olla oli neid kohustusi tema jaoks liiga palju. Kuni ühel hetkel ütlesin, et me ei saa niimoodi edasi minna ja peaksime alustama rasvumise ravi. Ta mõtles pikalt, aga kaalub praeguseks 130 kg asemel 90 kg. Tema tarvitas süstitavat rasvumise ravimit pluss muutis oma toitumisharjumusi ja ühel hetkel läks ka jõusaali. Täna võtab ta nelja asemel vaid ühte vererõhuravimit ja diabeediravimit enam ei võtagi, sest rasvumise ravi hoiab ka diabeeti kontrolli all.
On ka teisi väga häid näiteid eakamate inimeste puhul, kes on saanud jälle hakata oma aiamaal aktiivselt toimetama ja seda tänu mõne kilo kaotamisele. See hoiab neid positiivsena ja soodustab kaalulangust veelgi.
Üks põhjus, miks rasvumine on niisuguseks epideemiaks muutunud, on meie eluviiside muutus. Varem mehed tegid peamiselt füüsilist tööd, praeguseks on enamasti töö arvutis, ekraani aega väga palju, liikumist väga vähe, igale poole sõidame autoga. Lisaks on tõusnud inimeste elukvaliteet: majandus areneb, sageli süüakse restoranisööki, mis on alati kaloririkkam kui kodus valmistatud toit. Tarbitakse alkoholi, mis soodustab rasvumise teket, sest seal on niivõrd palju märkamatuid kilokaloreid ja suhkruid. See rasvumise ravi on väga hea ka selles osas, et vähendab alkoholisõltuvust – nii nagu inimesel kaob isu mõne hõrgutava roa järele, kaob ka isu alkoholi järele. See on üks väga oluline nüanss rasvumise ravis.
Dr Kristina Isand:
Alkoholisõltuvuse lahenemine on tõesti imeilus efekt, mida ka mina olen näinud. Osad inimesed suudavad selle käigus ka suitsetamise maha jätta, see toimibki kõikidele sellistele sõltuvustele väga kenasti.
Praegu need ravimid veel soodustusega ei ole, aga kas võiksid olla tulevikus?
Dr Helen Ilumets:
Võiksid ja põhjuseks on juba see, et nendele inimestele, kes tegelikult rasvumise ravi vajavad, ei ole see sageli hinna tõttu kättesaadav. Me ju võime mõelda, et kui sööd vähem, siis kulutad toidule vähem, aga ikkagi on see väga paljudele ülejõukäiv. Kui on suhkruhaigus, kehamassiindeks üle 30, kasutusel mitmed ravimid ja diabeet ei ole kontrolli all, siis need patsiendid saavad soodustusega ravimit. Aga kui on ainult rasvumise diagnoos või see koos vererõhuhaiguse või mõne muu kroonilise probleemiga, siis need patsiendid ei saa kahjuks ravimit soodustusega. Kahjuks on see üks põhjus, miks me tõenäoliselt ei saa lähima 10 aasta jooksul rasvumise epideemiat kontrolli alla – lihtsalt see ravim ei jõua kõikide patsientideni. See on väga tõsine mõttekoht, et võiks anda sellele ravimile soodustust.
Dr Kristina Isand:
Alati tuleb alguses soodustus teatud pisikesele grupile. Hetkel on läbirääkimised, et äkki laieneks see ka noorukitele, sest lapseea rasvumine vajab kriitilist käsitlust kaasuvate haigustega riskide eest. Teine grupp, kellele tõenäoliselt see soodustus tuleb esimeses järgus, on raskelt rasvunud südamehaiged.
See ei tähenda seda, et Eestis oleks halb süsteem. Ka teistes Euroopa riikides ostetakse rasvumise ravimeid täishinnaga, välja arvatud Inglismaal, kus täpselt samamoodi väike osa väga raskest rasvumusest mõjutatud patsientidest saab riikliku süsteemiga ravimeid.
Oleme rääkinud paljudest olulistest asjadest ja saanud teilt häid soovitusi. Mida ütleksite nendele inimestele, kes veel praegu mõtlevad ja kaaluvad, et mida endaga ette võtta? Millest alustada?
Dr Kristina Isand:
Mina küsiksin inimese käest vastu, et mida sul on kaotada? Sul on tegelikult ainult võita. Kui sa tuled ja tead, et oled ülekaaluline, siis loomulikult käib peas mõte, et peaksin sellega tegelema. Aga millal? Mitte midagi ei ole kaotada. Sellel hetkel, kui inimene arsti juurde tuleb, on põhimõtteliselt ju tema jaoks uksed avatud, et muutus ellu viia. Mida hiljem inimene selle muutuse sisse viib, seda kõrgemaks on ta kehakaal juba läinud. Kui ma väike olin ja isale ütlesin, et alates esmaspäevast ma šokolaadi ei söö, küsis ta, et miks esmaspäevast, kui täna on neljapäev. Äkki siis neljapäevast ei söö juba enam? Tegelikult nii ongi, et meil ei ole paremad homsed, meil on hea tänane.
Dr Helen Ilumets:
Olen dr Isandaga täiesti nõus, et see otsustamise koht on niivõrd oluline. Inimene, kellel ei ole rasvumine, vaid ülekaal ehk kehamassiindeks üle 25, võiks mõelda, millisena ta tahab elada 10 ja 20 aasta pärast. See ei ole ainult väline ilu, see on ikkagi tervis. Kas tahame elada tervelt ja pikalt või riskime sellega, et peame tulevikus väga palju ravimeid võtma, et hoida ära mitmeid riske, mida oleks saanud ennetada juba varasemalt? Julgustan leidma endale keegi, kes on samas seisus, sest teekaaslane võib olla suureks toeks. Ja kui ei taha üksi arsti juurde minna, siis minge koos! Keegi ei saada kedagi ukse taha ning koos tehes on see palju lihtsam. Lisaks on tänapäeval internetis palju asjalikke lehekülgi nagu liigume.ee ja toitumine.ee.
Dr Kristina Isand:
Need on väga praktilised, armsad koduleheküljed, kust saab teada, kuidas normaalselt toituda. Kui oleme jõudnud rasvumise kategooriasse, ei ole meie toitumises enam midagi normaalset. Võib-olla peamegi endale lihtsalt meelde tuletama, kuidas see normaalne toitumine siis oli. Liigume.ee lehel on hästi toredaid asju – kuidas liituda grupiga, kes on samas olukorras, millest alustada. Kuidas need pisikesed sammud annavadki selle muutuse.
Loomise kuupäev: 05.03.2026
