30. oktoobril, paar päeva enne vastutuskindlustusseaduse jõustumist, seisin ma Regionaalhaigla suure saali ees. Ma olin ärev. Päev varem kajastas ERR lugu, et meie majas opereeris väidetavalt ebaadekvaatses olekus kirurg. Ma olin seal, et rääkida, mida uus seadus meile toob. Ma ei saanud jätta loost rääkimata.
“On inimesi, kes näitavad näpuga operatsioonimeeskonna peale ja küsivad: Miks te varem ei reageerinud? Miks te lasite sel inimesel nii kaua lõigata?” alustasin ma. “Nendele inimestele tahan öelda, et nad ei tea, millest räägivad.”
Teisisõnu, vähesed mõistavad, milline väljakutse on praeguses tervishoius kolleegi mistahes möödalaskmisele tähelepanu juhtida. Isiklik risk, mida sa noore kirurgina pead võtma, et sekkuda vanema ja kogenuma kolleegi tegevusesse, on märkimisväärne. Sõim on sel hetkel sinu vähim mure.
Väljavõte Regionaalhaigla 30. oktoobri ettekandest.
Selmet eeldada sellist eneseületust meie tervishoiutöötajatelt, peame organisatsioonide ja riigina järjepidevalt kasvatavama psühholoogilist turvalisust, kui soovime edendada patsiendiohutust. Alternatiiv on vaikus.
On laias laastus kaks põhjust, miks me patsiendiohutuse kaitsmise asemel vaikime. Ühest neist kirjutasin pikalt “Lahkumisintervjuus“ ja sellele viitab ka dr Riener: see on toksiline töökultuur. Lühidalt: kui igapäevases suhtluses kogetakse sõimu või muul viisil lugupidamatut kohtlemist, muutub ühel hetkel hirm kedagi potentsiaalsetest ohtudest teavitada suuremaks hirmust kahjustada patsienti. Ent toksilisus ei lämmata ainult ohuolukordades, vaid ka siis, kui võiksime arutleda nende ennetamise üle. Lihtsalt: keerulisi teemasid ei tõstatata ning häid ettepanekuid lauale ei lööda.
Paljud on hiljem öelnud, et neile ei meeldi termin “toksiline töökultuur”. Hüva, nimetagem seda puudulikuks patsiendiohutuskultuuriks organisatsioonis. Ja nagu ma kirjutasin “Lahkumisintervjuus” ning kõikides sellele järgnevates artiklites: selle likvideerimisel on jäme ots juhtide käes. Kuidagi on aga minu sõnu tõlgendatud, nagu ütleksin, et kultuurimuutus algab iseendast. Otse vastupidi:
“Ühel inimesel hooliv olla on lihtne, aga tervet kultuuri muuta on kõike muud kui seda. Selle koorma annaksin ma juhtidele.”
Seejuures loen ma ennast nende juhtide sekka. Nii mina kui ka teised Regionaalhaigla juhid peavad pingutama, et luua sedavõrd avatud töökultuuri, mis aitaks töötajal igal ajahetkel juhtida tähelepanu patsiendiohutusele. Ning ehkki saaks välja tuua kümme eri viisi, kuidas me seda oleks saanud seda paremini teha, on mul siiski hea meel, et Regionaalhaigla psühholoogilise turvalisuse näitajad on järjepanu paranenud. Eriti onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus:
Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku töötajate tagasiside AHRQ patiendiohutuskultuuriküsimustikule.
Teist põhjust, miks patsiendiohutuse kaitsmise asemel vaikitakse, kutsun ma puudulikuks patsiendiohutuskultuuriks riigis. Uuringud näitavad selgelt, et kui tervishoiutöötaja põhjustab patsiendiohutusjuhtumi, võib sellele järgneda allakäiguspiraal. Ta süüdistab ennast, muutub ärevaks, kaotab und, ja teeb kõik endast oleneva, et mitte enam eksida. See ärevus ja süütunne aga peaaegu garanteerivad, et ta eksib jälle. Ainukene asi, mis allakäiguspiraalist päästab, on juhtumist rääkimine.
Pikalt ei olnud see Eesti tervishoius võimalik. Ma mäletan eredalt esimest rasket juhtumit, millega haiglas kokku puutusin. Lähedased soovisid ravimeeskonnaga rääkida. Ravimeeskond soovis lähedastega rääkida. Ent kui ma meeskonnaruumis ringi vaatasin, vaatas mulle vastu ainult hirm.
“Ütle võimalikult vähe,” nõustas üks kogenud töötaja. “Kõike, mida sa ütled, võidakse sinu vastu kasutada!” Nagu politseimärulis.
Seejuures oli selge, et selline varjamine ei aita kedagi. See ei aita lähedastel juhtunuga rahu teha ega personalil juhtumit seedida. Ammugi ei aita see juhtumist õppida ning uuringute kohaselt ei aita see isegi kohtukaasuseid ära hoida — pigem vastupidi, soodustab neid. Küll aga avab see ületamatu kuristiku perekonna ja tervishoiutöötaja vahel, mis rõhub mõlemat.
Ent see hirm oli mõistetav. Toonane õigusruum lubas igat tervishoiutöötajat kriminaalkorras süüdi mõista ettevaatamatusest surma või raske tervisekahju põhjustamises. Usun, et paljud tol päeval ruumis olnutest mäletasid veel hästi seda, kui vereülekande käigus vea teinud õde süüdi mõisteti. Seejuures ei olnud õigusruumi jaoks teab mis oluline, et meie tervishoiutöötajate osakaal rahvastikku oli siis ja on ka täna üks OECD madalamaid. Ei olnud oluline ka see, et meie ravirahastus on alla Euroopa keskmise ning pea kaks korda madalam kui Soomes, samas kui ootused — nii patsientidel kui personalil — on ikkagi tippudega samaväärne hool. Õigusruumi vaatest keegi sai kahju ja küllap siis keegi on ka kriminaal.
Seda enam on mul hea meel, et tol päeval siiski otsustati lähedastega avatud olla. Ning seda lähenemist oleme järjepanu julgustanud: patsiendiohutusest tuleb rääkida ka patsiendile, sest see on alus usalduslikule suhtele.
Kohustuslik vastutuskindlustus oli suur samm edasi sääraste suhete loomiseks. See põlistas positiivse patsiendiohutuskultuuri riigis kahel moel: võimaldades vabastada ettevaatamatusest kahju põhjustanud töötaja kriminaalsüüdistusest ja tehes selle tingimuseks kahjujuhtumist avatult rääkimise. Nõnda pääseme allakäiguspiraalist ja mis olulisem: soodustame õppimist patsiendiohutuse parendamiseks.
Patsiendiohutuse võtmeprobleemidele ei ole enamjaolt lihtsat tehnofiksi: piltlikult öeldes keerame natukene osutit ja kõik on hästi. Valdav osa patsiendiohutusprobleemidest nõuavad pidevat õppimist, katsetamist ja uute süsteemide loomist, et neid püsivalt paremini ennetada. Nõnda oli Regionaalhaiglas aastal 2021, mil me nägime ohutusandmetest, et vigastustega kukkumisi oli liiga palju. Selle tulemusena uuendasime oma kukkumiste ennetamise süsteemi viisil, et praegu käiakse seda meie juures õppimas. Positiivse patsiendiohutuskultuuri vaatest on see edasiminek, sest aitas parandada ohutust kõigi jaoks. Vastutuskindlustussüsteemieelse süükeskse “ohutuskultuuri” jaoks on see märk suurest möödalaskmisest: tegite midagi paremaks, järelikult tegite varem praaki. Õnneks oli vastutuskindlustussüsteemi loojatel üle maailma läbinägelikkust aru saada, et kui õppimist hakatakse käsitlema asitõendina kriminaalkohtus, kaotavad sellest kõik.
Ja nii me jõuamegi tänasesse päeva. 2018. aastal tegid Regionaalhaigla töötajad auditi, sest neile valmistas muret eesnäärme kiiritusravi käigus saadud tüsistuste arv. Nad viisid selle auditi põhjal ellu parendusi, mis järjepanu koos tehnoloogilise võimekuse paranemisega need tüsistused elimineerisid. 2022. aastal tehti Baltimaade uroloogide seltsi koosolekul sellest õppeprotsessist isegi posterettekanne. 2025. aastal saatis üks Regionaalhaigla endine töötaja selle kiiritusravipersonalile jätkuvalt kättesaadava auditi meediasse ja väitis, et toimunud on tohutu kinnimätsimine. Ja et kuna kõrvaltoimed suudeti õppeprotsessi tulemusena elimineerida, siis kujutas järelikult kogu eelnev tegevus endast süülist raviviga, mida tuleks kriminaalkorras karistada. See ei kõla õigesti. Ammugi ei kõla see nagu jutt, mida peaks rääkima vastutuskindlustuse ajastul. Ent nii on, ning tänaseks selgitab tõe välja kohus. Jäägu see ajutiseks tagasilanguseks teel järjest avatuma patsiendiohutuskultuuri poole.
Sest ma olen täiesti nõus kriitikaga. Aastakümneid ei informeeritud patsiente patsiendiohutusest piisavalt. Kahtlemata polnud Regionaalhaigla erand. “Piisav” ei tähenda seda, et sellest poleks üldse räägitud, vaid hoopis seda, et sellest ei räägitud viisil, mis soodustaks piisavalt mõistmist. Nagu patsiendid ja nende lähedased ning tegelikult ka tervishoiutöötajad tahaksid.
Üks piiraja on olnud aeg, mida on meie süsteemis häbiväärselt vähe. Teine on kahtlemata olnud hirm: see põletab patsiente ja töötajaid ühtmoodi, külvates usaldamatust, mida meie väikese riigi väikeses tervishoiusüsteemis olla ei tohi. Peame järjepanu tegutsema nii organisatsiooni kui ka riigi tasandil, et selle hirmu asemel leviks süsteemis dialoog.
Priit Tohver
Artikkel ilmus 25.02.25 Meditsiiniuudistes: www.mu.ee/uudised/2025/02/25/tohver-miks-me-vaikime-kui-peaksime-raakima
Loomise kuupäev: 25.02.2025
