Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: Regionaalhaigla
Algatuse „Vägivallavabaks“ Regionaalhaigla töörühma juhid, ennetusvaldkonna juht Kai Kuuspalu ja sisekommunikatsiooni juht Andra Prems annavad ülevaate, kuidas mõjutab lähisuhtevägivald tööelu ning kuidas saab tööandja abivajajat aidata.
Miks otsustas Regionaalhaigla algatusega liituda?
Meie haigla jagab President Kaljulaidi Fondiga samu väärtusi ja põhimõtteid, mis rõhutavad vastutust, turvalisust ja panust tervema ning turvalisema ühiskonna kujundamisse. Liitumine algatuse majakasliikmena annab meile tööandjana selged teadmised ja praktilised tööriistad, kuidas vägivalla märke märgata, kannatanuid toetada ning vajaduse korral kiiresti abini suunata.
Tervishoiuasutusena näeme oma rolli eriti vastutusrikkana: puutume kokku suure hulga inimestega ning tööandjana vastutame enam kui 5300 töötaja heaolu ja turvalise töökeskkonna eest.
Miks jääb lähisuhtevägivald pahatihti märkamatuks?
Enamasti toimub lähisuhtevägivald koduseinte vahel ja kujuneb tasapisi nii, et ohver harjub olukorraga, hakkab seda normaliseerima või tunneb, et tal pole väljapääsu. Suur roll on ka häbil, hirmul ja süütundel: inimene kardab, et teda ei usuta, süüdistatakse ja olukord läheb veel hullemaks või et ta võib kaotada lapsed, kodu ja majandusliku kindluse.
Pealegi, igas lähisuhtes ikkagi ju loodetakse ja usutakse, et inimene või olukord muutub. Ka ühiskondlik mõtteviis on alles muutumises.
Sageli sunnib vaikima ka vägivallatseja – piiratakse suhtlemist, kontrollitakse telefoni ja liikumist, takistatakse abi otsimist. Samal ajal ei pruugi ümbritsevad inimesed, kolleegid või lähedased midagi märgata, ei oska neid seostada vägivallaga või kardetakse „sekkuda eraasjadesse“.
Miks on hea, et lähisuhtevägivalla teemaga tegelevad ka tööandjad, mitte ainult sotsiaal- või õigussüsteem?
Lähisuhtevägivald mõjutab inimese tervist, toimetulekut ja töövõimet. Paljude vägivallaohvrite jaoks võib töökoht olla ainus turvaline ja stabiilne paik, kus nad saavad hetkeks hingata, olla kontaktis teiste inimestega ja vajaduse korral abi küsida. Kui tööandja oskab märgata, kuulata ja reageerida, võib just töölt alata teekond abini.
Suure tööandjana on meie mõju lai, kuna see ulatub ka organisatsioonist välja. Tööandja saab oma tegevusega mõjutada inimeste suhtumist teemasse – see ei saa muutuda pelgalt mõne Sotsiaalministeeriumi meetmega, vaid peab kanduma edasi inimeste kaudu. Kui meil on nulltolerants lähisuhtevägivalla suhtes ning me räägime sellest vabalt ja avalikult, rullub muutuste vaip kiiremini.
Millist rolli saavad kõrvalseisjad, näiteks kolleegid või juhid, täita vägivalla varajases märkamises ja toetamises?
Kolleegid ja juhid saavad varajases märkamises palju ära teha, sest sageli annavad just tööl nähtavad muutused märku, et inimesel on raske. Näiteks kui kolleeg on pinges ja närviline, väldib pilkkontakti, on hajameelne ja emotsionaalselt habras. Mõnikord väldib inimene isiklikust elust rääkimist, hoiab teistest eemale või vaikib nii, et tal justkui „häält ei ole“. Samuti võivad silma hakata muutunud välimus, hüplik jutt või see, et inimese sõnad ja väline olek ei lähe kokku. Ka autopiloodil tegutsemine võib viidata, et ta püüab lihtsalt kuidagi hakkama saada.
Kolleegid saavad hädas olijat ära kuulata ning suunata abile.
Kuidas mõjutab lähisuhtevägivald inimese töövõimet ning vaimset ja füüsilist tervist?
Lähisuhtevägivald mõjutab inimest tervikuna. Pidev hirm, stress ja kontroll võivad tekitada ärevust, masendust ja unehäireid, mis omakorda vähendavad keskendumisvõimet, otsustusjulgust ja töövõimet.
Füüsilise tervise poolelt võivad avalduda nii nähtavad vigastused kui ka kroonilised kaebused: peavalud, väsimus. Tööl väljendub see sageli ebaregulaarses kohalolekus, hilinemistes, töösoorituse kvaliteedi kõikumises või sotsiaalses eemaldumises.
Mis teeb tervishoiuasutuse rolli lähisuhtevägivalla märkamisel ja ennetamisel eriliseks?
Tervishoiutöötajate töö ja missioon on teisi aidata. Seetõttu on meil sageli suurem tundlikkus märgata, kui kolleegil või patsiendil on raske, ning võimalus neid abi otsima suunata.
Mittemärkamine oma kolleegi puhul ei mõju hästi töökeskkonnale ning võib kaasa tuua kahju nii majanduslikus mõttes kui ka tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedis. Seda kinnitavad uuringud.
Igal aastal jõuab meieni selliseid patsiente, ja mitte ainult erakorralise meditsiini osakonda, vaid ükskõik millise eriala arsti juurde. Ka seal on vajalik oskus märgata. Statistilise näitaja järgi tuleb inimene keskmiselt üheksandal vägivallatsemise korral suhtest ära. Kui saame anda oma panuse sellesse, mis aitaks inimesi kiiremini vägivaldsest suhtest välja, oleks väga hea.
Mida on Regionaalhaigla juba teinud, et oma töötajate teadlikkust ja märkamist kasvatada?
Algatusega liitudes moodustasime sellekohase töörühma. Kõik algab koolitamisest ning nende teemade toomisest oma inimesteni. Liikumine „Vägivallavabaks“ on välja töötanud õpikeskkonna, kust leiab õpiampsud, videod ja teadusuuringud, mille najal saavad inimesed lisaks teadmistele ka võimaluse kogeda erinevaid situatsioone ja lugusid ning mõistavad, et lähisuhtevägivald on mitmekihiline. Tihtipeale me ei märka emotsionaalset vägivalda ega finantsilist aspekti.
Lisaks oleme alustanud oma inimeste koolitustega lähisuhtevägivalla teemal. Eelmisel aastal said väljaõppe töörühma liikmed ning teemat käsitleti ka juhtide ümarlaual. Sel aastal on ees keskuste ja osakondade juhtidele koolitused, kus olulisel kohal on ka praktiline harjutamine ja situatsioonide läbimängimine. Kui oleme ise saanud harjutada, on meil rohkem julgust pakkuda tuge ja abi nii oma kolleegidele kui ka patsientidele. Tulevikus püüame jõuda koolitustega kõikide Regionaalhaigla töötajateni.
Kui palju kohtate Regionaalhaiglas juhtumeid, mille taga võib kahtlustada lähisuhtevägivalda?
Me ei ole teinud selle kohta statistikat, kuid võib lähtuda Eesti tulemustest – lähisuhtevägivalla kannatajaid on ilmselt ka meie organisatsioonis või patsientide seas. Kurb on see, et nii politseis kui ka EMO-s on märgata selliste juhtumite kasvu just n-ö helladel ja pidulikemal aegadel, näiteks jõulude ajal, kus perekond on koos.
Iga kord ei taha inimesed ka oma vigastusi fikseerida, vaid ütlevad, et kukkusid või jooksid vastu seina. Sageli võib vägivallatseja seista ka sealsamas ohvri kõrval. On muidugi ka juhtumeid, kus inimesed tulevad EMO-sse, et oma vigastus tõendamiseks fikseerida.
Milliseid oskusi või teadmisi on tervishoiutöötajatel lähisuhtevägivalla valdkonnas kõige enam vaja?
Võtmesõnad on märka, küsi, kuula, toeta ja suuna – viisil, mis hoiab inimest ja aitab tal jõuda abini. Tähtis on ka julgus reageerida. Juhtumid läbi mängida. Saame suunata inimese nende juurde, kes saaksid neid nõustada.
Kuidas luua haiglas keskkond, kus töötaja või patsient julgeb vägivallast rääkida?
Haiglas tekib julgus vägivallast rääkida siis, kui töötaja ja patsient tunneb, et ta on hoitud ja teda võetakse tõsiselt. Sellepärast liitusimegi fondiga, koolitame oma inimesi, andes selgeid sõnumeid ning luues organisatsioonikultuuri, kus vägivald ei ole eraasi, abi küsimine on lubatud ning kedagi ei süüdistata. Sama tähtis on konfidentsiaalsus – vestlused peavad toimuma privaatselt ja info liigub ainult nii palju kui hädavajalik.
Millist tuge saab haigla pakkuda töötajale, kes märkab vägivalda ja tahab aidata?
Töötaja ei pea jääma üksi ega hakkama lahendama juhtumit. Oleme koondanud ka siseveebi selge ülevaate sellest, kuhu pöörduda ja milliseid samme astuda, et suunata abivajaja turvaliselt õigete spetsialistideni. Siseveebist leiab ka kõik olulised kontaktid ja tugiliinid, samuti juhised, kuidas olukorrale toetavalt läheneda.
Mullu algatusega „Vägivallavabaks“ liitudes võttis Regionaalhaigla eesmärgi panustada kolme aasta jooksul oma töötajate teadlikkuse tõstmisse ja nende toel lähisuhtevägivalla tõkestamisse. Millist muutust soovite selles vallas kolme aasta pärast näha?
Kolme aasta pärast loodame näha, et lähisuhtevägivalla teema on loomulik ja teadlik osa meie turvalise töökeskkonna kultuurist, mitte keeruline teema, millest vaikides mööda vaadata. Eelkõige ootame, et töötajad ja juhid oskavad ohumärke paremini märgata, julgevad hinnanguvabalt küsida ning teavad, kuhu ja kuidas abivajajat suunata. Soovime, et abivajaja kogeks siin selget sõnumit ja tunnet, et ta ei jää üksi.
Meil on praegu leping küll kolmeks aastaks, kuid näeme seda kui üht arenguetappi, mille järel saame olukorda analüüsida ja mõelda, kuhu edasi minna. Inimesed on teadlikumad ja võib-olla jõuavad meieni ka lood, kuidas meie inimesed on suutnud toetada ning abile suunata kas oma kolleegi või patsienti – see oleks meie jaoks suur väärtus.
Loomise kuupäev: 23.04.2026
