Pealtnäha on vastus lihtne. Patsiendiohutuse infosüsteemi tuleb raporteerida kõik patsiendiohutusjuhtumid (POJUd). Igaüks ju teab, et need on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtumid, kus patsient sai või oleks võinud saada tervisekahju. Ka Regionaalhaigla juhend kinnitab seda. Ent mässaja meel sellise vastusega küll ei rahuldu.
“Aga kui see tüsistus esineb ka parima tahtmise juures 10% juhtudest?”
“Aga kui keegi päriselt kahju ei saanud?”
“Aga kui patsient oligi väga raskes seisus, mis teeb tüsistuste esinemise pea vältimatuks?”
Sellisteks puhkudeks, kallid mässajad, tuleb appi võtta mässaja taskujuhis POJUde raporteerimiseks.
Lühijuhis, mis ka lühijuhis on
Mässaja taskujuhis POJUde raporteerimiseks erineb teistest POJUde raporteerimise juhistest. Esiteks on ta kirjutatud mässajate poolt. Teiseks mahub ta taskusse. Sest mässaja taskujuhis koosneb vaid ühest suunisest.
Raporteeri seda, millest oled valmis õppima.
Kui tundub vastuoluline, et me sellise juhisega välja tuleme, siis lubagem selgitada.
Raportitest maailm ei parane
Kui raporteerimine ainuüksi parandaks patsiendiohutust, oleks Suurbritannia tervishoiusüsteemis tänaseks vähem ohutusjuhtumeid kui Ameerika lennundusäris. Esimese 15 aastaga kogunes nn “Suurbritannia POHAKusse" üle 4 miljoni POJU raporti. Seda oli tolleks hetkeks neli korda rohkem kui Ameerika lennundusjuhtumite süsteemis. Viimane oli tegutsenud üle 40 aasta.
Ei maksa süüdistada raporteid, et nende rohkusest hoolimata ületab NHS-i raskete intsidentide arv mäekõrguselt lennunduse omi. Kuid on ka selge, et need raportid ei õhka õpihimust. Näiteks pole pea ühelgil ravimiohutusraportil välja toodud juhtumi tekkepõhjust. Kahel raportil kolmest pole kirjeldatud ennetusmeetmeid. Kui vaatleme raskete intsidentide põhjal tehtud juurpõhjuste analüüse, näeme et valdav osa nende käigus tuvastatud abimeetmetest on ebatõhusad (nt eksinu täiendav koolitamine). Mõni ime siis, et analüüsitud intsidendid jäid korduma.
Vanker, lubagem tutvustada: hobune
Sellega ei soovi ma väita, et POJU raportitest pole kasu. Nendest pole kasu vaid siis, kui me teeme neid tülika kohustusena, sest Tohver käseb või Terviseamet nõuab. Viimasel juhul, hambad ristis, saadad küll midagi ära, kuid see on kui läkitada kirju Andromeda galaktikasse — lootuses, et keegi neid ei loe. Raportitest on aga väga palju kasu, kui me soovime neist õppida.
Seepärast ongi käesolev taskujuhis nii oluline. Kui me esmalt selgitame välja, mida me POJUdest õppida soovime, siis on lootust, et me raporteerime ja käsitleme neid kasulikult. Õppimine algab ikkagi õpihimust, mitte sellest, et keegi viskab sind õpikuga.
Mässamine praktikas
Vaadelduna läbi õppimise prisma, on mässaja dilemmad hulga hõlpsamini lahendatavad.
“Aga kui see tüsistus esineb ka parima tahtmise juures 10% juhtudest?”
Kas me teame, et seda esineb meil 10% juhtudest? Kui ei, kas oleme valmis teada saama? Kui seda esineb rohkem, kas me oleme valmis midagi tegema, et määra alla saada? Kui jah, siis igal juhul raporteeri. Kui ei, siis mässa — suure tõenäosusega ei tee sa selle raportiga niikuinii midagi.
“Aga kui keegi päriselt kahju ei saanud?”
Kas mõnel teisel päeval oleks võinud keegi kahju saada? Kas mõni teine kolleeg oleks võinud patsienti selles olukorras kahjustada? Või kas oleks kasulik ka teistel teada, mida te tegite, et patsient keerulises olukorras kahju ei saanud? Kas olete valmis juhtunut arutama ja ehk ka midagi tegema, et kahju esinemise tõenäosust veelgi vähendada? Kui vastate mõnele küsimusele jah, on õige raporteerida. Kui ei, siis mässa.
“Aga kui patsient oligi väga raskes seisus, mis teeb tüsistuste esinemise pea vältimatuks?”
Kas me oleme valmis oma tüsistuste määra vähendama vaid heas seisundis patsientide puhul? Või oleme valmis üritama pakkuda ohutumat ravi ka multimorbiidsetele raske väljavaatega patsientidele? Kui jah, siis ehk aitab raport teha meie haiglat ohutumaks nende patsientide jaoks. Kui ei, siis tõsta mässu.
Kuid miks ei!?
Priit Tohver
Kestliku arengu teenistuse juhataja
KAT blogi on Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse (KAT) teabekanal, kus avaldame lühikesi mõtisklusi meditsiinisüsteemi kestlikkuse tagamiseks. Kestlikud on need meditsiinisüsteemid, mis on võimelised pidevalt õppima. Nõnda suudavad nad piiratud ressurssidest hoolimata ületada vahetpidamata muutuva keskkonna väljakutseid.
Loomise kuupäev: 06.11.2025
