“Aga see on ju ka bürokraatia!” urahtab arhetüüpne ettevõtja. Kas polnud just nimelt “protsess” see, millest Kafka nii ilmekalt kirjutas!?
Regionaalhaigla paberimajandajate suurgildi esindajana on mul sel teemal mõned mõtted.
Bürokraatia on põlastusväärne
Hoolimata kurjakuulutavalt iroonitsevast sissejuhatusest, ei soovi ma pidada hingestatud kaitsekõnet bürokraatiale. Ma jälestan bürokraatiat, sest ma tean, mis see on. Bürokraatia, nagu me oleme seda Regionaalhaiglas defineerinud, ei ole sünonüümne asjaajamise või paberimajandusega. Bürokraatia on oma olemuselt väärtust kahandav. Ehk, kui tegevuste ahelas on toiming, mille ärajätmisel töötab kõiksama hästi või isegi paremini, on see toiming bürokraatlik. Kui ma küpsetan õunakooki ja retsept nõuab,et ma ahju sulgemisel pööraksin kolm korda ümber oma telje, korrates “Valmi, valmi, koogikene!”, siis see nõue on bürokraatlik. Ta raiskab minu aega ega panusta kuidagi koogi õnnestumisesse. Pealegi näeb see tobe välja.
Bürokraatia ajab pilli lõhki
Paraku esineb selliseid ilmselgelt ebavajalikke toiminguid bürokraatia vähendamise ristiretkel harva. Enamik bürokraatlikke toiminguid aitavad meid kuidagimoodi. Lihtsalt – liiga keeruliselt! Heaks näiteks on hiljuti kõrvaldatud praktika, mille tõstatas meie kirurgiakliinik: päevakirurgia patsientidele verekaartide ette tegemine. Tegevuses oli iva: kui seda järsku peaks vaja minema, aitab valmis verekaart kiiremini ja ohutumalt alustada vereülekandega. Ent andmetele peale vaadates sai selgeks, et päevakirurgias pole etteplaneerimata vereülekandeid tehtud juba aastaid. Lühidalt: selleks, et valmistuda kord üle mitme aasta jooksul esinevaks väljakutseks, pärsiti tööd, mida tehti iga päev. Kuna liiatigi olid olemas alternatiivsed abinõud nendeks erandjuhtumiteks, oli praktika bürokraatlik: tema ärajätmine ei vähendanud patsiendiohutust, küll aga päevakirurgia töötajate koormust. Sest mainitud verekaarte tehti aastas 5000.
Bürokraatia kujuneb ajaga
Bürokraatia ei pruugi olla selleks sündinud. Vahel, nagu heal veinil, kulub tal aastaid oma täie olemuse saavutamiseks Meie maailmas on selline bürokraatia pärit mh aegunud seadustest. Näiteks säte, mis aastal 2004 võiski olla väga mõistlik, on aastal 2025 lihtsalt üleliigne. Nõnda on tänaseni nõue, et naistehaiguste ravimiseks peab vastuvõturuumi paigaldama mikroskoobi. Et tänapäeva naistearstil on märksa paremaid tööriistu diagnoosimaks samu haigusi, milleks aastakümneid tagasi äigepreparaate tehti, ei ole nõuet kõigutanud.
Hüva, säärane bürokraatia on kergesti kõrvaldatav. Ent üksikute iganenud nõuete asemel tuleks tegelikult üle vaadata kogu tegevuslubade filosoofia. Selmet paluda ametnikel higipull laubal sammu pidada peadpööritava kiirusega areneval diagnostika- ja raviaparatuuril – lahing, mis eos on kaotatud – võiks raviasutusi hinnata nendep protsesside ja tulemuste põhjal. Kui suudad 15 ruutmeetri peal saavutada samu tulemusi, mis nõuetekohaselt eeldanuks 20 ruutmeetrit, siis mis on seejuures valesti? Kas patsientidele loevad ruutmeetrid või tulemused?
Bürokraatia vähendamisest pole pääsu
Hoolimata Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse lähedasest suhtest paberimajanduse ja asjaajamisega, ei anna me ette amnestiat ühelegi tegevusele. Inkvisitsioonikohus ootab kõiki protsesse, mille puhul kahtlustatakse bürokraatiat – see tähendab, et nende ärajätmine ei kahjustaks või isegi parandaks Regionaalhaigla eesmärkide saavutamist. Nõnda oleme juba kaotanud haigusloo tiitellehe täitmise, kuulutanud ebavajalikuks vähipatsiendi surma korral eraldi vähiteatise vorpimise (surmateatise teed ju niikuinii), lõpetanud kohtuarstlikule lahangule saatmiseks politsei majja kutsumise jpm. Kindlasti ei pea bürokraatia vähendamisel piirduma haigla loodud reeglitega. Fakt, et mingi süsteem põhineb riiklikel nõuetel, ei ole mingi vabandus bürokraatia ülalpidamiseks. Me ju ise kujundame neid riiklikke nõudeid juba mainitud tavapärase otsustusprotsessi osana. Ning meie KATis oleme väga avatud neid kriitiliselt üle vaatama. Sest selleks me ju siin oleme: mitte nõuete ja protsesside loomiseks, vaid meie patsientidele kestliku raviteenuse tagamiseks. Kestlikkuse üheks eelduseks on, et me ei kuluta oma piiratud aega ja energiat üleliigsele. Nõuetest lookas meditsiinisüsteemis on bürokraatia vähendamine seega kestliku arengu alustala.
BOONUS. Kas kirurgilise ohutuse kontrollkaart on bürokraatia?
Tähelepanelik lugeja võib eelneva peale küsida, aga miks siis soovitab KAT niivõrd soojalt kasutada rohkem kontroll-loendeid? Kas pole needki lihtsalt paberitükid, mis komplitseerivad igapäevatöö tegemist (nö ajavad pilli lõhki)? Vastamiseks vaatleme lähemalt kirurgilise ohutuse kontrollkaarti (KOK), mis on meditsiinis ilmselt kõige laialdasemalt kasutusel olev kontroll-loend.
Kontrollkaarti täidetakse iga operatsiooni eel, ajal ja lõppedes. Kontrollkaart tagab muuhulgas, et meeskonnaliikmed tunneksid teineteist ja et midagi kriitilist (näiteks antibiootikumprofülaktika) ei ununeks. Hoolimata näilisest pikkusest võtab kogu kontrollkaardi täitmine vaid kaks minutit. Kuid tõsi ta on: operatsiooni nö lõikavasse tegevusesse see ei panusta. Täida või ära täida kontrollkaarti, opihaav saab avatud ja suletud ikka. Aga on ta bürokraatia? Teisisõnu, kas tema ärajätmisel oleks võimalik saavutada sama häid või isegi paremaid tulemusi? Mitte ligilähedalegi.
Mitmed uuringud on tõestanud, et kirurgilise ohutuse kontrollkaardi korrektne täitmine oluliselt parandab ravitulemusi, vähendades raskeid tüsistusi kolmandiku võrra ja suuroperatsioonide järgset suremust suisa 40%. Mõõdetuna rahas ei ole ka küsimust KOKi väärtuses. Iga investeeritud dollari pealt teenib KOK tagasi 9 kuni 62 dollarit. Seega, kas KOK on bürokraatia? Ei. Oh ei.
Priit Tohver
Kestliku arengu teenistuse juhataja
KAT blogi on Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse (KAT) teabekanal, kus avaldame lühikesi mõtisklusi meditsiinisüsteemi kestlikkuse tagamiseks. Kestlikud on need meditsiinisüsteemid, mis on võimelised pidevalt õppima. Nõnda suudavad nad piiratud ressurssidest hoolimata ületada vahetpidamata muutuva keskkonna väljakutseid.
Loomise kuupäev: 06.11.2025
