Jaanika Alak-Pinka ja Peeter Pinka: „Ka kõige raskemast päevast tuleb päike üles leida!“

Regionaalhaigla aatriumi õdusas raamatunurgas istub mu vastas tugitoolides rõõmsameelne abielupaar. Jaanika  ja Peeter on koos olnud üle 20 aasta. „Eelmisel aastal otsustasime lõpuks ka abielluda,“ muhelevad nad kavalalt. Tegemist ongi justkui vastarmunutega, keda ootab samal õhtul lennujaam ja lend päikselisse Hispaaniasse.
Tegelikult ühendab neid peale abielu ka raske neeruhaigus, millega on kaasnenud neerusiirdamised ja pikad dialüüsiperioodid. Jaanikal diagnoositi neerupuudulikkus 1994. aastal 21-aastasena ja aasta hiljem sai ta oma esimese doonorneeru. Ka Peeter on staažikas, talle siirati neer 25 aastat tagasi, millega ta on tänaseni vastu pidanud. „Mina olen selle haigla kõige vanem siiratud neeruga patsient, augustis saab siirdamisest 25 aastat,“ teab Peeter.  Jaanikal on kolmas siiratud neer.
Mõistavad teineteist sõnadeta
Jaanika on ametilt õde ja tegeleb ka ise neerupatsientidega, täpsemalt peritonaaldialüüsi korraldamisega Eestis. Kindlasti oskab ta ennast patsiendi olukorda paremini panna, kuna on ka ise dialüüsravi saanud. Erilist rõõmu on teinud kohtumised kunagiste Lastehaigla pisikeste patsientidega, kes on pidanud vastsündinueas dialüüsi saama, kuid hoolimata keerulisest dialüüsravist on neist saanud rõõmsameelsed koolilapsed. „See teeb siirast heameelt ja tunnen, et minust on kasu olnud,“ räägib Jaanika.
Eelmise dialüüsiperioodi ajal otsustas südi naine kaitsta ka magistrikraadi Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumise erialal. „Mulle meeldib õppida,“ ütleb Jaanika. See ei ole olnud kerge protsess, dialüüsi tõttu pidi ta magistritöö kokku kirjutama meeletul kiirusel. „Kui teistel oli töö juba valmis, siis mul oli kolm lehekülge ja poolteist kuud, aga valmis ma selle sain,“ meenutab ta. Peeter hõikab kõrvalt: „Jaanika on igavene kange naine!“ Tänu Jaanika elukutsele ja teadmistele saavad nad väga palju protseduure ka ise kodus teha ning tegelikult näeb neid haiglas harva. Kumbki praegu dialüüsi ei vaja, piisab ravimitest.
Raviarst on kuldaväärt
Mõlemad on dr Merike Lumani patsiendid. „Ta on võrratu inimene, teda saab iseloomustada ainult ülivõrdes. Ta on meil nagu perekonna liige, kellega me oleme koos vanemaks saanud. Alati kui kuhugi sõidame või kuskilt reisilt tuleme, konsulteerime temaga.“ Jaanika ja Peetri üks kirg on reisimine, koos on reisitud Euroopa riikidesse ning tööreisidel on käidud ka kaugemal. Paraku ei ole kõik alati läinud libedalt. „Neerurohtudega on näiteks mõned puuviljad vastunäidustatud ja Lõuna-Ameerikas tööreisil sain väga suure tagasilöögi, kui kogemata eksootilist litšit ehk Hiina ploomi sõin. Analüüsid läksid väga kehvaks,“ meenutab Peeter, kes on laevamehaanik. Veel on Peetrit kimbutanud reisilt saadud salmonella, siis oli samuti olukord kehv, aga tänu raviarstile on taas kõik laabunud.
Peeter tunneb dr Lumanit juba Pelgulinna haigla ajast ja kuna tema haigus on pärilik, siis nüüd on juba ka poeg dr Lumani hoole all. Jaanika ja Peeter hindavad väga tohtri otsatut positiivsust. „Ta oskab iga analüüsi ilusaks teha, tuge pakkuda ja olukorda selgitada,“ ütlevad nad ühest suust.
Kuidas kroonilise haigusega leppida?
Jaanika ja Peeter on optimismi ehedad kehastused, nad on silmanähtavalt kokku kasvanud, kui üks alustab lauset, siis teine lõpetab selle. „Tee oma haigusega rahu ja lepi sellega. Alati on just see päev kõige parem, mis sul parasjagu käes, proovi teha kõiki neid asju, mida sa tahad. Vahet ei ole, milline krooniline haigus sul on, need head päevad tuleb ära kasutada, ära istu lihtsalt kodus, ära mõtle sellele kogu aeg, võta asju rõõmsamalt. Jälgi ravi ja võta ravimeid regulaarselt,“ jagavad nad kõigile „kroonikutele“ soovitusi. 
Meie intervjuuaeg saab läbi, Jaanika ja Peeter kiirustavad koju pakkima, Hispaania ootab!