Kristi ja Kätlin on läbinud riiklikule õppekavale vastava kogemusnõustaja baaskoolituse ning täiendanud oma teadmisi järjepidevalt nii insuldi ja taastumise, vaimse tervise kui ka laiemalt patsiendi toetamise ja nõustamise teemadel.
Neid võttis vastu sisehaiguste kliiniku neuroloogiakeskuse õendusjuht Piret Mülner ning osakonna igapäevatööd ja neuroloogiaosakonda tutvustas insuldiõde Inge Ševtšenko. Töövarjupäeva jooksul tutvuti tavapalatite ja intensiivravi osaga ning erinevate seadmete ja abivahenditega. Päev andis võimaluse näha, kui palju erinevaid tegevusi ühe patsiendi ravi ööpäeva jooksul tegelikult hõlmab ning kui oluline on õdede, arstide, füsioterapeutide, logopeedide ja teiste spetsialistide koostöö.
Eraldi tähelepanu all oli insuldipatsiendi raviteekonna jätkumine pärast haiglast lahkumist. Kogemusnõustajad said jälgida kolm kuud pärast insulti toimuva kordusvastuvõtu ülesehitust – patsiendi seisundi hindamist, erinevaid teste ja uuringuid ning vestlust sellest, kuidas on taastumine kulgenud ja millised probleemid on vahepeal tekkinud.
Töövarjupäeval tõusis esile ka üks oluline raviteekonna murekoht – info patsiendi haiglaravi kohta ei jõua automaatselt tema perearstini. Patsient tihti eeldab, et tema haiglasse sattumine jõuab vahetult perearsti lauale. Lisaks võib patsient eeldada, et perearst on haiglas toimunu ja edasise raviplaaniga kursis. Kui vajalik info õigel ajal ei liigu, võib katkeda ka ravi järjepidevus ning vastutus info edastamise eest jääda märkamatult patsiendi enda kanda.
Just sellised üleminekud on raviteekonna seisukohalt kriitilised – inimene ei peaks pärast haiglast lahkumist ise arvama, kes mida teab, kelle poole ta peab pöörduma ja kuidas tema ravi edasi liigub.
Päeva lõpetas pikem arutelu insuldiõega. Räägiti probleemidest, mis võivad ilmneda kuid või isegi aastaid pärast insulti, ning jagati kogemusi nii spetsialistide kui ka insuldi läbi teinud inimese vaatenurgast.
Kristi: oluline on näha, mis toimub patsiendi jaoks “kardinate taga”
Kristile jäi päevast eriti tugevalt kõlama see, kui palju tööd tehakse haiglas ühe patsiendi heaks ning kui suur osa sellest jääb patsiendile endale sageli nähtamatuks.
“Sain palju parema ettekujutuse sellest, kui palju erinevaid tegevusi tuleb ühe patsiendiga päeva jooksul teha ja dokumenteerida ning kui palju spetsialiste tema ravisse ja taastumisse tegelikult panustab.”
Olulise tähelepanekuna tõi Kristi välja ka kolmekuulise kordusvastuvõtu. See annab võimaluse hinnata patsiendi taastumist, märgata probleeme ning rääkida sellest, kuidas inimesel pärast haiglast lahkumist tegelikult läheb.
“Mulle jäi eriti mõttesse, et osa patsiente loobub kolmekuulisest kordusvastuvõtust, kuigi see võib nende edasise käekäigu seisukohalt olla väga oluline. Raviteekond ei lõpe haiglast väljakirjutamisega.”
Kätlin: keskkond ja inimlikkus on samuti osa taastumisest
Kätlinile jäi kõige enam silma neuroloogiaosakonna valgusküllane ja avar keskkond ning tunne, et patsiendile on loodud võimalikult palju privaatsust ka keerulisel eluhetkel.
“Osakonna suurtest akendest avanev vaade kosutab hinge. Ka sellised asjad on patsiendile olulised.”
Samuti pani ta tähele, kui süsteemselt on korraldatud õdede töö ja patsiendi jälgimine ning kuidas dokumenteerimine aitab tagada ravi järjepidevust.
“Minu jaoks oli põnev näha osakonna suurt tahvlit, kus patsiendid on märgitud vastavalt sellele, kui sageli nad jälgimist ja tähelepanu vajavad. See näitas väga hästi, kui läbimõeldult on ühe osakonna töö korraldatud.”
Kätlin tõi suure väärtusena välja ka selle, et logopeed ja füsioterapeut töötavad osakonnas patsientidele lähedal ning taastumist toetavate tegevustega saab alustada juba haiglas. Kõige tugevam mulje jäi talle aga inimestest: “Osakonnas töötajatest jäi hinge väga soe tunne.”
Loomise kuupäev: 24.09.2026
