Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Regionaalhaigla, erakogu
Arsti ja patsiendi suhetest rääkides öeldakse sageli, et oleme liikunud paternalistlikust suhtumisest võrdse partnerluse poole. Milline on see muutus sinu isikliku patsiendikogemuse põhjal olnud?
Minu elu patsiendina on liikunud ühest äärmusest teise ja see on olnud evolutsioon. Mul on väga selgelt meeles üks näide 1980ndatest, mil pidin minema reisile ja mul tekkisid vahetult enne reisi kahtlased sümptomid. Läksin arsti juurde ja olukord oli selline, et arst ei saanud minust tegelikult üldse aru. Ma pidin kogu oma jõu kokku võtma, et ennast kuidagi väljendada ja selgeks teha. Aga ma ei ole kindel, kas see teda väga huvitas. Tollane olukord oli selline, et arst ei kuulanud. Võib-olla ei olnudki tal vaja patsienti kuulata, ta niikuinii teadist paremini. See oligi paternalism.
Aastaid hiljem, aastal 2019, olen patsiendina juba olukorras, kus arst ütleb mulle: sul on terve spekter valikuid ja patsiendina pead otsustama, kas lähme ravis seda või teist teed. Võib-olla on neid valikuid isegi liiga palju. Võib-olla ma ei tahagi nii palju infot saada. Ja küsimus ongi selles, kuidas neid valikuid patsiendina langetada.
Kas see tähendab, et partnerlus ei olegi patsiendile alati nii lihtne?
Just. Kommunikatsioonis on põhimõte, et taustateadmisi peab alati olema rohkem kui see, mis välja paistab. Nagu ajakirjanike puhul öeldakse, et sul peab olema see jäämägi: nähtav on ainult väike osa – see artikkel, aga selle all on suur ja vägev taust. Meditsiinis on sama lugu, ilmselt patsient peabki rohkem teadma, aga kas ta on valmis ja oskab seda infot vastu võtta, see on suur küsimus. Ma ei ole päris kindel, et patsiendid on selleks infotulvaks valmis. Seda enam, et nad avavad ise sageli selle ukse: dr Google, tehisaru ja kõik muu ... Inimesed uputavad ennast ise infoga üle. Raviarst annab korrektselt kõik ravivalikud ja rõhutab ka seda, et alati on võimalik küsida ka teist arvamust, siis see on tegelikult väga suur muutus meditsiinis. Minu jaoks oli see meeldiv jahmatus. Varasemast kogemusest tulles oli see midagi täiesti teistsugust, äärmusest äärmusesse. Me peame tahes-tahtmata mõtlema sellele, et vajame tulevikus abivahendeid, mis aitavad seda tohutut infouputust süstematiseerida ja viivad lõpuks parema raviotsuseni.
Oled oma patsiendikogemust kirjeldanud kujundiga „kosmos ja põrgu“. Mida see tähendab?
Kosmose mõte tuli mul siis, kui mul oli esimene operatsioon, see oli just laulupeo toimumise ajal. Toibudes vaatasin lage ja äkki tekkis mul mõte, et võib-olla see laulupidu on hoopis siin, sest me peame olema väga õnnelikud, et meil on kosmose tasemel meditsiin. Ma olen ju käinud opiplokki teleajakirjanikuna korduvalt filmimas ja näinud neid ruume ning siis ei mõtle selle peale, et ükskord lamad ise siin selles tehnoloogilises kosmoses. Juba see hetk, kui sind tõstetakse operatsioonivoodi peale ja sulle pannakse soojendatud tekk peale. Kõik need väikesed asjad tunduvad nii täpselt timmitud. Ka laused, mida öeldakse, on selged ja napid, samas heatahtlikud ja lootusrikkad. Meedikud on väga hästi läbi mõelnud, mida ja kuidas nad teevad. Mul tekkis tunne, et see kõik on peaaegu kujutlusvõime piir, et enam täiuslikum ei saakski olla.
Ja põrgu?
Põrgu on pigem see igapäevane ja rutiinne igapäevaravi olukord, kui oled pikemalt raviüksuses peale seda, kui akuutne raviosa on möödas. Ma saan aru, et haigla ei saa olla kuninglik loss, kus kõik on väga mugav ja tore. Aga pikk ravi tekitab seisundi, kus oled justkui vang enda kehas. See on nagu vangla: su keha hoiab sind voodis. Seal ei ole enam seda kosmost. Seal näed teistsugust reaalsust: olmet, tööviise, hierarhiat, kontakti puudumist, sa näed haiglat ka teise otsa pealt.
Räägid palju sõna rollist. Miks on sõna meditsiinis nii tähtis?
Ma olen Tallinnas Toomkoguduse liige ja kristlik eetika on mulle oluline. Piiblis on kümme käsku ja üks neist käskudest, Sa ei pea Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, on ülikasulik nõuanne ja siit me jõuamegi eetika juurde, kuidas ja mida öelda. Olen imetlenud mõne meditsiinitöötaja kogemust ja osavust sõnadega toimetamisel. See ei tähenda pelgalt arsti väljaõpet, vaid ka peent keeletaju ja lugemust. Sõna on kui skalpell. Sõna osa on väga oluline, iga sõna teeb oma töö. Samamoodi nagu skalpell peab olema täpne, peab sõna tegema oma täpse töö. Ma ei räägi mingist esoteerilisest ravist, vaid sõna toimest. Sellest, kuidas patsient käitub, kuidas ta oleks koostöövalmis, kuidas ta ei tõukaks ennast eemale ega hakkaks protestima.
Kui räägime võrdse partnerluse põhimõttest, siis tähendab see ju ka seda, et patsient peab oma sõnu valima ja vastutama.
Jah, see on interaktsioon. Arst võib samuti olla haavatav, kui patsient tuleb juba kindla teadmisega, et arst ei tea midagi. Siin mängib rolli ka individualism: minu tervis, minu asi, minu otsus. Sellest võib tekkida hoiak, et teine pool on partner ainult siis, kui ta tingimusteta nõustub minu seisukohtadega. See on keeruline. Samas on meditsiinis tohutu ajadefitsiit. Ükskõik millise ala juurde minna, igal pool on häda see, et aeg, mille arst saab patsiendile anda, on piiratud, kontakt on väga habras. Meil on tohutu kontakti põud.
Kuidas seda kommunikatiivset ajapuudust leevendada?
Ma ei näe, et arsti vastuvõtuaega oleks võimalik lõputult pikemaks venitada. Seda luksust ei ole. Seetõttu tuleb mõelda, kuidas leevendada seda tunnet, et patsienti ei kuulata ära või ta ei saa vastuvõtul piisavalt rääkida. Olen mõelnud, et tulevikus võiks olla mingi tehnoloogiline lahendus näiteks bot’i näol, kes vestleb patsiendiga rahulikult enne arsti juurde jõudmist. Patsient võiks rääkida tund aega või mitmes etapis. Selle vestluse põhjal sünteesitaks arstile selge sisend: patsiendi lugu, olulised mured, küsimused ja ootused. Ma saan aru, et paljudele tundub see sünteetiline ja kunstlik, paljud ei taha masinaga rääkida. Aga küsimus on selles, kuidas leevendada kontaktipuudust. Kui arsti aega juurde ei tule, peab olema mingi muu tugi.
Nii et tehisaru ei peaks asendama inimest, vaid valmistama suhtlust paremini ette?
Just. Näiteks radioloogiliste uuringute puhul liigume juba selles suunas, et robot vaatab neid enne inimese silma esmaselt. Saame tulemuse kiiremini ja inimene saab selle üle kontrollida. See on topeltkontroll. Sama põhimõte võiks mingil kujul aidata ka suhtluses: mitte asendada inimest, vaid valmistada suhtlust paremini ette.
Millised haigla suhtlusolukorrad on patsiendi jaoks kõige keerulisemad?
Hommikune visiit on minu jaoks väga kummaline kommunikatsioonivorm. Ma saan aru, et see on süsteemi osa ja nii peab mingil põhjusel käima. Aga patsiendi jaoks on see üsna karm: palatis seisab rida inimesi ja nad vahetavad omavahel poolikuid fraase. Sina lamad seal ja püüad kinni püüda, kas sinu kohta öeldi midagi. Kord on inimesi rohkem, kord vähem. Sa hakkad seda infot justkui raalima. Mingid infokillud tulevad, mingid jäävad varjatuks. See on kommunikatsiooniudu. Kui oled ühispalatis, kuuled samamoodi ka teiste patsientide kohta räägitut. See on väga rituaalne suhtlusvorm, aga see ei ole patsiendi jaoks mõeldud.
Mida soovitaksid arstidele ja toetavale personalile patsiendi vaates?
Oleks ebaõiglane ja mitte asjakohane öelda lihtsalt, et arstid peavad rohkem pühenduma. Ma ei näe seda varu. Meedikute ajabilanss on selline, et nad ei saa kõiki kommunikatiivseid asju lõpuni läbi käia, isegi kui nad väga tahaksid. Siin peab veelgi suurendama õdede rolli, hingehoiu, palliatiivravi ja teiste tugiteenuste võimalusi. Õdedel on võimalik võtta järjest suurem nõustav roll, kui süsteem seda toetab ja väärtustab. Siin on veel üks huvitav nüanss, patsiendi jaoks on väga mõjuv ametiuhkus, see on pool töö tõhususest. Isegi kui arst on napisõnaline, aga kui tajud, et ta on oma ameti üle uhke, annab see kindlust. Sama kehtib õe või ükskõik millise töötaja kohta. Kui näed, et inimene teeb oma tööd uhkusega, tekib usaldus. Kui tajud hädaorgu, tekib hirm ja ebamugavus. See puudutab kõiki ameteid.
Kuidas patsiendina ennast parimal viisil arsti visiidiks ette valmistada ja sellest lühikesest ajast enda jaoks maksimum võtta? On ju väga oluline, et patsient lahkuks arstikabinetist piisava infoga.
Ma ei suhtu taunivalt sellesse, kui patsient otsib enne visiiti infot. See on loomulik, et inimene tahab ennast kurssi viia. Keerulisemate seisundite puhul on väga oluline kaasata lähedasi. Lähedane võiks visiidile tulla kaasa. See võib esialgu tunduda veidi pentsik, aga tegelikult on see väga tõhus, sest on mitu kõrva, mis infot kuulevad. Pärast saab kuuldut omavahel kokku panna ja arutada. Inimesed on väga erinevad selles, kui palju nad suudavad arsti jutust vastu võtta. Sageli ei suudeta võtta vastu nii palju, kui vaja oleks, eriti kui ollakse šokis.
Kas tehnoloogia võiks aidata ka patsiendil hiljem arsti juttu meenutada?
Võiks olla tehnoloogiline tugi, mis aitab visiiti kokku võtta. Näiteks kui visiit lõpeb, saadetakse patsiendile kokkuvõte sellest, mis olid vestluse olulised punktid: mida küsiti, mida räägiti, mida otsustati. See ei pea tingimata olema salvestus. See võib olla transkriptsiooni või kokkuvõtte vormis. Oluline on, et patsient ei peaks kõike kohe esimesel hetkel meeles pidama.
Tänapäeval tuleb patsient arsti juurde sageli Google’i, tehisaru või mõjuisikute kaudu saadud teadmistega, millel ei ole tegelikult tõenduspõhise käsitlusega väga palju kokkupuudet.
Kui me eeldame, et meditsiin on teaduspõhine ja selles on olemas objektiivne teekond, siis olukord, kus patsient ei ole nõus koostööd tegema, on koostöötõrge. Sellega tuleb tegeleda eraldi. See ei saa olla lihtsalt nii, et mängime kaasa ja ütleme: kui inimene tahab nii uskuda, siis las usub. Patsiendile tuleb väga selgelt selgitada, mis on objektiivne leid ja milline on tõenduspõhine teekond. Kui ta on sellele vastu, peab olema eraldi suhtlusprotokoll, koolitus või protseduur, kuidas sellist olukorda lahendada. Kui patsiendil on teistsugune ja tõenduspõhise käsitlusega vastuolus olev ettekujutus, siis ma käsitleks seda kriisiohjena või kriisikommunikatsioonina.
Kas selleks võiks olla eraldi inimene või roll?
Võib-olla tõesti peaks olema keegi, kes selliste juhtumitega tegeleb. Politseis on dialoogipolitsei. Meditsiinis võiks mõelda inimestele, kes aitavad dialoogi pidada. Ma nimetasin seda kujundlikult dialoogipolitseinikuks ka meditsiinis. Hingehoidja on üks roll: ta kuulab ja võtab aega. Aga sellise tõenduspõhise konflikti puhul võiks olla keegi, kes analüüsib juhtumit ja aitab dialoogi püsti panna. See vajab eraldi mõtestamist.
Kuidas ise terviseinfot otsid?
Enda kohta vaatan kõigepealt Terviseportaali. Laiemalt kasutan praegu väga palju tehisaru ja olen kasutanud erinevaid mudeleid. Mul on olnud ka periood, kus tegutsesin eestikeelse tehisaru treenerina. See andis kogemuse, kuidas mudelid töötavad ja kuidas prompti kirjutada.
Kui tavakasutaja tahab oma seisundi kohta tehisarust infot küsida, mida ta peaks silmas pidama?
Tehisaru kasutamisel peab oskama küsimust küsida. Heas promptis on mitu komponenti: kelle rollis tehisaru vastab, millisel tasemel ta selgitab, millises struktuuris ta vastab, kuidas probleem on kirjeldatud ja millistele allikatele ta peab toetuma. Võib paluda, et ta esitaks viited usaldusväärsetele allikatele või maailma juhtivate meditsiinikeskuste materjalidele. Näiteks saab suunata teda kasutama kindlaid allikaid. Aga tavakasutajat tuleb pigem hoiatada. Tehisaruga peab natuke olema nagu ratsanik: sa pead sadulas püsima ja kogu aeg tajuma, mida ta sulle vastab. Kui sa ei oska sümptomeid või küsimust täpselt kirjeldada, võib vastus metsa minna.
Mis oleks praktilisem soovitus inimesele, kes ei ole tehisaru osav kasutaja?
Siis on oluline allikakriitilisus. Tuleb kasutada kindlaid portaale ja ravijuhendeid. Kui inglise keelt ei valda, saab ka tehisaru suunata: paluda, et ta lähtuks näiteks Põhjamaades kasutatavatest ravijuhenditest või kindlast usaldusväärsest allikast. Aga see on juba spetsiifiline oskus. Kõigilt ei saa eeldada, et nad oskavad promptida. Seetõttu on lihtsam ja turvalisem otsida infot usaldusväärsetest terviseportaalidest ja haiglate teemaveebidest.
Mida on Regionaalhaigla eetikanõukogus osalemine andnud?
See on andnud võimaluse patsiendina paremini mõtestada dilemmasid ja raskusi. Tavaliselt räägitakse palju patsiendi muredest, raskustest ja vaevadest, aga vähem räägitakse patsiendi võimalustest, aga neid on ju palju. Samuti räägitakse sellest, mida meditsiin peab patsiendiga tegema ja mida süsteem patsiendile annab. Tegelikult on patsiendil ka kohustused ja ühiskonnal on kohustused. Me arutame, kuidas jõuda selleni, et me tõesti raviksime neid, keda peab ravima. Patsiendi õigused saavad olla laiahaardelisemad ja sügavamad siis, kui patsient saab aru ka oma kohustustest ja vastutusest. See retk meditsiini teemadesse on olnud väga huvitav: patsiendi autonoomia, elulõpu tahteavaldus, kasutu ravi, kliiniline eetika. See on täiesti omaette maailm, taas omamoodi kosmos.
Loomise kuupäev: 14.07.2026
