Dr Erikson ja dr Mukk mõlemad peavad Tallinna haiglate ühendamist ainuõigeks sammuks. Kogu ühinemisprotsessi tähtsaimaks eesmärgiks peab nende hinnangul olema see, et piirkonna patsientidele oleksid tagatud kõige kiiremad raviotsused ja kõige edukam ravi. Lisaks haiglate ühendamisele Tallinnas peaks pilti lisanduma ka Tartu Ülikooli Kliinikum, et tekkiv kooslus oleks akadeemiline.
Regionaalhaigla suudaks erialapädevused ühendada
Kui arstid räägivad ühendhaiglast, siis ei keskendu nad sellele, kuidas haiglahoone välja näeb või millisel aadressil see asub. Nende visioon on, et piirkonda tekivad suured ühtsed erialakeskused, kus on kõigile patsientidele tagatud kõige kvaliteetsem ravi. Praegu on igas haiglas omad erialakeskused. Mõnel erialal võib olla kõige suurem pädevus koondunud Regionaalhaiglasse, teise eriala juhtiv keskus võib aga asuda Ida- või Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Regionaalhaigla näeb oma võimekusena haiglate liitmise korral need erialakompetentsid ühendada.
Dr Mukk selgitab, et erialati on arstide tööpõhimõtted ühtlustatud ka praegu, sest kõik eriarstid kuuluvad oma erialaseltsidesse. „Kuid haiglate erinevused ning ressursside kasutamine organisatsiooniti ja haiglati ei anna igapäevaelus alati võimalust seda erialaloogikat ellu viia,“ tõdeb ta. Ta toob näite oma kliiniku gastroenteroloogia valdkonnast. „Praegu on ITK-s kõige suurem valmisolek seedetraktiendoskoopiaks, meie haiglas aga intensiivravi pakkumiseks. Kui luua regioonis üks gastroenterokeskus, kuhu on koondatud kõik vajalikud spetsialistid, siis saame kujundada patsiendile selge teekaardi: kuidas ta meie juurde jõuab ja kuidas tema ravidiagnostiline teekond jätkub.“
Lihtne on mõista, et ühinemisega saaks vältida ebaühtlast ravikvaliteeti ja tegevuste killustatust. Dr Mukk: „Eriarsti seisukohast tähendab ravikvaliteet paremat ravitulemust ehk tüsistuste vähenemist. Sellega väheneb krooniliste haigete hospitaliseerimise vajadus. Multimorbiidsed ehk korraga mitut haigust põdevad patsiendid saaksid samuti tõhusamat haiglaeelset käsitlust. Kokkuvõttes läheb vaja ka vähem haiglaravivoodeid.“ Dr Erikson täiendab näitega oma erialalt: „Kui Tallinnas oleks üks tsentraalselt juhitud meditsiinisüsteem, siis ei vajaks me nii palju 3. astme intensiivravikohti, sest patsiendid oleksid ühes kohas koos, kus neile saaks pakkuda kõiki sidususerialade teenuseid kõige paremal moel.“
Dr Pille Mukk on veendunud, et Tallinn on haiglate ühendamise mõttega õigel teel. „Kui mingi süsteem on püsinud ühesugune juba aastakümneid, siis on selge, et see on ajaga vananenud.“ Ta lisab, et Eestis polegi ses vallas vaja hakata jalgratast leiutama.
„Maailmas on õnnestunud praktikaid, millest saame eeskuju võtta. Erialade kaupa on võimalik leida häid näiteid lähemalt ja kaugemalt, Austraalia ja Uus-Meremaani välja. Meile kõige lähem näide, mida erialakirjandus loeb ka üheks edukamaks, tuleb Taanist. Seal on erialasid konsolideeritud pikki aastaid ja saadud efekt, mida on tänaseks võimalik juba mõõta. Tuuakse esile ravikvaliteedi paranemist, krooniliste haigustega patsientide hospitaliseerimise vähenemist ja palju muud. Muutusega saavutatud tõhusus on tõestatud.“
Eriarstiabi juurde viiks vaid üks uks
Dr Kristo Eriksoni hinnangul oleks ühinemise üks tähtsamaid tulemeid ühtse patsienditeekonna loomine kogu Tallinna piirkonnas. See algaks sealt, et eriarstiabini viib ainult üks uks. Iga patsient jõuab väga kiiresti kõige õigema eriarsti juurde. Praegu on ju nii, et kui inimene jõuab oma tervisemurega kas perearsti juurde, tervisekeskusesse või EMO-sse, valitakse seal üks, teine või kolmas haigla, kuhu ta edasi suunata. „Tegelikult on lausa nii, et kõige tavapärasemal juhul otsustab patsient ise, millise teenuseosutaja juures ta abi saab,“ tõdeb dr Pille Mukk. Erialalt kopsuarstina on ta teadlik, et näiteks kopsuhaiged valivad, kuhu haiglasse neil on mugavam pulmonoloogi vastuvõtule tulla. See ei ole aga mitte kuidagi mõistlik.
Erialakeskuste tekkega kaoks Tallinna arstiabi praegune killustatus. Iga patsient on seotud oma keskusega. Näiteks on kardioloogia eripäraks, et ühelt poolt tuleb hoida ööpäevaringset kõrgtehnoloogilist valmisolekut ning teiselt poolt korraldada laiapõhjalist ennetus- ja järelravi. Kõigi kardioloogiapatsientide huvides on, et neile oleks kogu see spekter võrdselt ligipääsetav. Või võtame lapspatsiendid, kes aja jooksul kasvavad täiskasvanuks – sõltumata vanusest peaksid nad jääma tsentraliseeritud ja kompetentse ravimeeskonna jälgimisele edasi. Killustumise näide on ka see, kui mõnda spetsiifilist kõrgtehnoloogilist uuringut on võimalik teha vaid ühes haiglas, sest sinna on õnnestunud tööle leida spetsialist. Dr Erikson: „Samas vajab see spetsialist oma erialase kompetentsi hoidmiseks piisavalt suurt arvu patsiente. Ja isegi kui õige patsient lõpuks ikkagi temani jõuab, võib teekond kujuneda pikaks, ja see, mis juhtub vahepeal, ei ole kuidagi patsiendi huvides. Ühendhaiglas tekib kõigil erialadel parem võimekus otsustada patsienditeekonna üle: kus me teeme ambulatoorset vastuvõttu, kus peame statsionaari ja millise taseme arstiabi kusagil statsionaaris pakutakse.“
Infosüsteemid ühtseks
Kokkutoomine ei tähenda tingimata patsientide paigutamist samale aadressile. Pille Mukk: „Me vajame, et meil oleks ühine infosüsteem, digisüsteemid ja ühised spetsialistid – olgu need intensiivraviarstid, kopsuarstid või teiste erialade esindajad –, nii et erialakeskustel tekib võime kasutada kõigi erialade tuge. Just spetsialistide ressursi ühendamine tagab patsiendile ravikvaliteedi, millest juttu alustasime.“ Infosüsteemid peaksid sisaldama ka patsienditoeks mõeldud innovaatilisi haiglaeelseid ja -järgseid kaugjälgimislahendusi, sh rahvusvahelisi arendusi. „Kui iga haigla eraldi tahaks neid praegu oma patsiendigruppidele luua, siis on investeering nii väikese grupi jaoks liiga suur. See aga tähendab, et me ei saa anda ka oma perearstidele häid tööriistu, mis toetaksid neid ennetus- ja järelravi korraldamises,“ kirjeldab dr Mukk.
Oma väiksusele põrkume sageli ka siis, kui tahame teha maailma tasemel koostööd või anda oma patsientidele võimaluse liituda mingite rahvusvaheliste digilahendustega, mis on loodud näiteks astmahaigetele. Ka teadusuuringutest on Eesti patsiendid just oma väikese arvu tõttu välja jäänud.
Ja lõpuks ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et infosüsteemide praeguse killustatuse tõttu läbib patsient isegi kõige lihtsamat analüüsi või uuringut korduvalt. „Seda juhtub Tallinna linnas ja regioonis iga päev!“ ütleb dr Mukk. „Ma ei nõustu arvamusega, et tervishoius üleüldiselt valitseb raiskamine, küll aga nõustun, et praeguses süsteemis raiskame me raha info halva liikumise tõttu. Dubleerimine tekitab nii aja- kui ressursikulu.“
Suuruse eelised
Meditsiinis ei ole kuskil nii, et väiksem on parem. Kõrgtehnoloogilised seadmed ja erialade arengusuunad nõuavad kitsamat spetsialiseerumist. Praegu teeb iga haigla kulutusi oma seadmetele, mida dubleeritakse kuskil teises haiglas, samal ajal kui kõigil ühekaupa ja eraldi pole võimekust ei olemasolevaid seadmeid tõhusalt kasutada ega ka tulevikku investeerida ja uusi seadmeid soetada. Sama võib öelda inimeste kohta. Dr Mukk toob näite, et radioloogiatehnik on haiglates üks defitsiitsemaid spetsialiste. Ei saa olla nii, et igas üksuses töötab oma radioloogiatehnik, kes kasutab oma pädevust ehk ainult 10% oma tööajast, sest rohkemaks ei jätku patsiente. Killustatuse äärmuslik näide on see, kui haiglal õnnestub palgata üks väga hea spetsialist ja tänu sellele tekib haiglajuhil motivatsioon hakata pakkuma mingit spetsiifilist teenust, et tema spetsialistile tööd jaguks. Suures pildis on see rumal mõte, mis pole kuidagi ei patsiendi ega ka mitte selle spetsialisti huvides.
Suur erialakeskus seevastu mõjub ka tugevatele spetsialistidele atraktiivselt. „Ükski erialaspetsialist ei taha töötada üksi metsas, isegi kui see „mets“ asub Tallinna linnas,“ kirjeldab dr Erikson. „Kuhu ta tööle jääb, kus soovib ennast realiseerida, kas ta tuleb näiteks välismaal praktiseerimast tagasi – ühendhaiglal on talle selle valiku juures palju rohkem pakkuda.“ Ülemarst lisab, et jutt ei käi vaid tippspetsialistidest, vaid suur haigla pakub valikuid kogu personalile. „Suures struktuuris saad valida töökohta rohkem oma soovi järgi. Leidub inimesi, kellele ei sobi teha valveid, või neid, kes ei soovi tegelda kõige raskemate patsientidega – suure organisatsiooni sees leiab igaüks endale sobiva koha ja patsient saab alati maksimaalselt hea ravi.“
Ja lõpuks peame arvestama ka demograafiaga. Kristo Erikson: „Teame, et kümne aasta pärast on meil spetsialiste palju vähem kui praegu, ja seetõttu ei puuduta tsentraliseerimine või koondamine ainult Tallinna, vaid kogu Eestit. Me suudame päris hästi hinnata, kuidas muutub arstide ja õdede arv lähema kümnendi jooksul. Tallinna piirkonna haiglate liitmine annab meile selle ressursi üle palju parema kontrolli. Ei saa tekkida olukorda, kus ühele erialale ei lisandu aastaid ühtegi arsti.“
Regionaalhaigla ootused ühendamisele
Praegu on riik teada andnud, et võtab Tallinnas asuvate haiglate ühendamisega hoo maha ja liigub edasi etapiviisiliselt, sest ülevaatamist vajab kogu Eesti tervishoiuvõrk. „Riigi vaates on kõigepealt vaja paika saada, millised hakkavad olema uue haigla funktsioonid, kuidas jagunevad kohustused ja vastutus,“ ütles juuni alguses sotsiaalminister Karmen Joller.
Ülemarst Kristo Erikson ootab riigilt esmalt seda, et lõpuks ometi saaksid paika haiglate tasemed: mis tasemega peaks olema kohalik haigla, mis tasemega keskhaigla, mis tasemega regionaalne haigla. Vastaval tasemel peaksid siis määratud olema ka teenusepaketid, mida mingi haiglaliik peab pakkuma, ja seda peaks järgima nii haigla kui ka riik rahastajana. „Näiteks praegu võib haiglajuhil tekkida mõte osta mingi aparaat või ülemarstil küpseda plaan hakata oma haiglas mingit tervishoiuteenust pakkuma, palgata spetsialist ja soetada seade,“ kirjeldab dr Erikson. „Kuid see ei peaks nii käima, vaid haigla peaks arenema vastavalt sellele, millised teenused on seatud tema taseme haigla kohustuseks. Ja muidugi võiks sellega sama jalga käia ka rahastus. Selline rahastusmudel tagab ühtlasi, et kenasti saavad hakkama ka need haiglad, kelle ampluaa on kitsam.“
„Regionaalhaiglal on praegu palju kõrgema taseme haigla kohustusi, millest paljusid võtame enda kanda oma investeeringute arvelt,“ märgib dr Erikson. „Näiteks valveringid – paljudel erialadel on meil tagatud valmisolek 24/7. Me oleme teinud vajalikud investeeringud ja meil on olemas vastav personal. See aga tähendab lihtsustatult öeldes, et patsiendid, kes seda ravi vajavad, jõuavadki meie haiglasse, ja seoses sellega on meil väga suur ka erakorralise töö hulk.“
Oodates riigi otsuseid selle kohta, kuidas haiglavõrk välja peab nägema, rõhutab Regionaalhaigla oma regionaalset taset. Eestis on kolm sellist haiglat, Tartu Ülikooli Kliinikum, Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla. "Need haiglad on kogu aeg kandnud suuremat raskust keerulisemate patsientide ja haigusjuhtude korral. Väga loodame, et see pannakse tulevikus veel kindlamalt paika,“ ütleb ülemarst. Siin võiks olla uuesti mõte akadeemilisuse kohta.
Arstide pilgule on praegustes tuultes eriti küsitavaks muutunud lastehaigla tulevik. „Nemadki on tegelikult regionaalne haigla ning on kliinilises töös väga tihedalt sidunud ennast meiega ja meie nendega,“ selgitab Kristo Erikson. „Me räägime lasteonkoloogiast, lasteradioloogiast, ka näiteks lastekirurgias on lastehaiglal ilma meieta väga keeruline hakkama saada. Ma ei kujuta ette, kuidas nad saavad oma regionaalset taset hoida, kui nad liidetakse teistsugusesse kooslusesse.“
Ka dr Pille Mukk leiab, et idee liita ainult Tallinna haiglad ja jätta Regionaalhaigla välja ei anna oodatud efekti ei ravikvaliteedi ega raviteekonna mõttes. „3 + 1 ei ole õige tee, tegelikult peaksime Eesti tervishoius rääkima ühendamisest nelja või viie kaupa.“
Loomise kuupäev: 06.07.2025
