Rüütelkonna hoones peetud kõnes rääkisid, kuidas juba lapsepõlvest köitis sind arstiamet. Millal said aru, et arstiamet on just see õige tee?
Juba lapsena meeldis mulle arsti mängida, ju ma siis tahtsin arstiks saada. (Naerab lõbusalt.) Eks ma natukene piilusin ka keemiat, sest kõigile tüdrukutele meeldib ju keemia, käisin isegi tehnikaülikoolis avatud uste päeval ja toiduainete tehnoloogia labor oli muljetavaldavalt uhke, aga lõplik otsus oli siiski meditsiin.
Mis andis tõuke neeruhaiguste valdkonnale pühendumiseks?
Nefroloogia valdkonda sattusin üsna juhuslikult. Süsteem oli teistsugune, meil oli internatuur, mitte residentuur. Pärast põhiõppe lõpetamist tuli valida põhisuund – kirurgia, sisehaigused, psühhiaatria või günekoloogia. Valisin sisehaigused ja sattusin Pelgulinna haiglasse, kus mulle pakuti võimalust jääda tööle, sest neil oli kunstliku neeru arsti vaja. Kuna selles töös oli ka käelisi ja aktiivsemaid tegevusi, natukene ka kirurgiat, siis see mind huvitas ja huvitab siiani, sest see on niivõrd mitmekülgne ja laia spektriga eriala.
Nefroloog jälgib sageli oma patsienti aastaid, vahel isegi aastakümneid. Noored inimesed haigestuvad ja meie saame nendega koos vanaks. Näiteks glomerulonefriidi diagnoosiga patsient võib olla noor inimene, kes vajab ühel hetkel kahjuks ka dialüüsi ja siirdamist. Vahel siiratakse neer ka teist või kolmandat korda. See tähendab, et me peame nägema palju laiemalt kui ainult üks organ või haigus. Meie patsiendid vajavad oma raviteekonnal ka günekoloogi ja ortopeedi ning vahel peame neeruarstidena need rollid vähemalt osaliselt ise täitma.
Mis oleks soovitus patsiendile, kellel diagnoositakse krooniline neeruhaigus? Kindlasti tundub see alguses suure ebaõiglusena ja maailm variseb justkui kokku.
Soovitused on erinevad, sest patsiendid ja haigused on erinevad, aga kõige olulisem on koostöö. Ma saan aru, et esialgu tundub selline diagnoos maailma lõpuna. Haigused ei tule kunagi „õigel ajal“, keegi ei ole valmis. Mulle meeldib arstina patsiendile süstida positiivsust, ma ei soovi n-ö musta maailma maalida, katsun arstina alati lohutada.
Patsiendile soovitan kindlasti igas olukorras abi otsida. Mingil juhul ei tohiks jääda üksi ega sulguda. Kui me soovitame ravi, siis me teeme seda haige heaks. Jah, kõik ravimid ei sobi kõigile. Jah, mõnikord tekivad kõrvaltoimed. Aga kui tekib probleem, tuleb tulla tagasi, rääkida ja arutada. Mitte katkestada koostööd. Me ei tee otsuseid kunagi haige vastu, vaid temaga koos. Krooniline haigus tähendab pidevat õppimist nii arsti kui ka patsiendi jaoks.
Kui palju on neeruhaiguste ravivõimalused aastatega muutunud?
Väga palju. Praegu tuleb järjest uusi ravimeid just immuunmehhanismiga neeruhaiguste raviks. Me oleme murdepunktis – uued võimalused aitavad edasi lükata dialüüsi vajadust või parandada haiguse prognoosi märkimisväärselt.
Kui palju on patsiendid muutunud?
Kindlasti on nad teadlikumad ja see on hea. Kui inimene tunneb oma haigust, oskab küsida ja osaleb ravis, saame paremaid tulemusi. Samas, vahel loetakse internetist väga erinevaid allikaid, oskamata sealset infot kriitiliselt hinnata ja usaldatakse rohkem foorumeid kui oma arsti. Kaebamised on sagenenud, vahel põhjendamatult, ja see teeb kurvaks, sest meedikud tulevad alati tööle eesmärgiga aidata, aga kui inimene tuleb arsti juurde juba skeptilise hoiakuga, on koostöö keeruline. Meil on teadmised ja kogemus ning kui patsient meid usaldab, saamegi teha koos parimad otsused. Arstid ei tohi olla üleväsinud ja kurnatud, siis kaob ka arsti jaoks nii oluline empaatiavõime. Siin on tähtis roll juhtimiskultuuril, sest kui arst on n-ö tühi, siis kannatab ka patsientide ravi.
Jõudsime juhtimise olulisuseni. Oled pikaajalise kogemusega juht, vedanud nii nefroloogiakeskust kui ka sisehaiguste kliinikut. Kolleegid on välja toonud su suurepärase meeskonnatöö oskuse. Millised tõekspidamised on sulle olulised?
Ma ei ole oma juhtimispõhimõtteid kunagi formaalselt sõnastanud. Pigem olen lähtunud sisetundest. Pean oluliseks ausust, teiste toetamist ja koostööd. Olen kindel, et head meeskonnad sünnivad usaldusest. Igaüks peab tundma, et tema panus loeb.
Minu jaoks on olnud oluline mõtteviis „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Ei pea hommikustel koosolekutel kogunema lihtsalt kurtmiseks – pigem lahendame probleemid konstruktiivselt. Alati on võimalik leida lahendus. Elu pole ideaalne ja ideaalseid lahendusi pole alati olemas, aga ka musta seina ees saab leida viisi, kuidas edasi liikuda.
Mulle on olnud eeskujuks minu kunagine juht dr Künnapuu – tema oli alati justkui osakonna süda, teadis kõike, tundis inimesi ja olukordi. Regionaalhaigla nefroloogiakeskuses on meil vedanud, oleme suutnud luua meeskonna, kus inimesed julgevad rääkida ja üksteise poole pöörduda. See ei ole alati iseenesestmõistetav. Aga selline koostöö toetab kõike – nii ravikvaliteeti kui ka töörahulolu. Ma usun, et see, kui inimesed tunnevad end turvaliselt ja väärtustatuna, aitab lõpuks ka patsientidel kiiremini paraneda. Sest kui meeskond töötab hästi, jõuab see ka haigevoodini.
Töötad Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogia instituudis vanemteadurina. Mis on uurimisteemaks?
Mind on teadus alati huvitanud, aga see on arstitöö kõrval jäänud pigem hobiks või kõrvaltegevuseks. Minu teadustöö on otseselt seotud arstitöö algusaastatega, kui sattusin juhuslikult tööle kunstneeru osakonda. Kui tehnikaülikooli prof Ivo Fridolin naasis Eestisse – tema kaitses oma doktoritöö Rootsis dialüüsi adekvaatsuse ja kvaliteedi hindamise teemal – otsis ta koostööpartnereid ja nii me kohtusimegi. Kui saan oma uurimistööga kaasa aidata dialüüsi kvaliteedi ja jälgimise paranemisele, siis ei ole see kindlasti olnud raisatud aeg ega energia.
Kas areng teaduses ja ravis annab ka arsti töös uut motivatsiooni?
Kindlasti. Nii nagu ravimite vallas toimub hetkel suur areng, näeme ka dialüüsiravis pidevat kvaliteedi tõusu. Kahjuks ei ole siiani saavutatud läbimurret, mis võimaldaks näiteks dialüüsiaparaati inimese kehasse siirata või seda kaasas kanda. Seda on katsetatud aastakümneid, kuid tulemusteta. Neerusiirdamine jääb endiselt parimaks neeruasendusravi vormiks neile, kellele see sobib.
Dialüüsi kvaliteet on siiski tohutult paranenud. Kui ma alustasin, panime koos õdedega dialüsaatorid ise kokku ja patsiendid elasid dialüüsil võib-olla nädal kuni kaks. Tänapäeval võivad inimesed elada dialüüsil kümneid aastaid. See on muljetavaldav areng.
Milline roll on sulle kõige südamelähedasem?
Ilmselt siiski arstitöö – selleks ma ju õppisin. Aga tegelikult on mulle sobinud väga hästi see kolmik: arst, natuke juhtimist ja natuke teadust. Mind on alati paelunud arendamine – sellepärast olen vedanud ka nefroloogide seltsi. Kui mulle pakutakse midagi uut proovida, siis enamasti ütlen, et „teeme ära“. Juhtimises on see eelis, et saad muutusi ellu viia. Ja teadustöös saad neid arengusuundi näha teise nurga alt. Need kolm rolli toetavad üksteist ja kokkuvõttes on see, mida teinud olen, mulle tõesti sobinud.
Jõuad hämmastavalt palju. Mis annab energiat, kui jätame töö kõrvale?
Hiljuti kuulsin ühel koolitusel, et läbipõlenud inimestel ei ole sageli hobisid. Ma ise end läbipõlenuks ei pea, kuigi eks mõni hetk elus on olnud, kus on tunne, et olen serva peal. Aga olen alati suutnud end sealt kuidagi tagasi tõmmata ja kiiresti taastuda.
Mulle annab jõudu kodu, lapsed ja – nüüd eriti – lapselapsed. Nad on praegu hästi väikesed, vanem on üheksakuune ja teine sündis just hiljuti. Grandiks valimise nädal oli hästi emotsionaalne, ühel päeval oli grandipidustus, teisel sündis uus lapselaps. See on nii tore aeg. Ja nüüd on mul aega, et päriselt kohal olla, sest ma võtan seda teadlikult.
Üldiselt olen alati olnud üsna liikuv inimene. Mulle meeldib suusatada, jalutada, aias toimetada – värske õhk on oluline ning meri on alati taastumise ja meelerahu allikas.
Kas keegi lastest on ka arsti kutset järgimas?
Ei, ma olen meie peres täiesti üksik hunt. Mul on kaks poega, mõlemad on tehnikaülikoolis õppinud ja läinud inseneri rada. Ma ei ole neid kunagi suunanud – inimene peab ise oma valikud tegema.
Oled kogenud meditsiinivaldkonnas toimunud suuri muutusi. Kuidas sellele tagasi vaatad?
Meie põlvkond on elanud läbi aja, kus toimusid suured muutused mitte ainult meditsiinis, vaid kogu ühiskonnas. Oli entusiasm, oli ühine siht – ehitati riiki, arendati erialasid. Me olime nagu osa millestki suuremast. Tänapäeval näen, et ühiskonnas valitseb teatud identiteedikriis. Me kipume minema äärmustesse.
Mis motiveerib jätkama?
Inimesed ja usaldus. Mõne patsiendiga oleme kohtunud 30 aastat, oleme kokku kasvanud selle ajaga, teame teineteise lugusid. Kui inimene elab, tunneb end hästi, on rahul – see on parim tasu arstile. Ma ei tee seda tunnustuse pärast. Tunnustus on tore, aga kõige rohkem loeb see, kui patsient ütleb: „Aitäh, aitasite mind.“ See annab jõudu edasi minna.
Loe kogu ajakirja siit - Regionaalhaigla 2 2025 by Regionaalhaigla ajakiri - Issuu
Loomise kuupäev: 30.06.2025
