Artikkel ilmus 7. jaanuaril 2025 ERR-i portaalis.
Eks tahes-tahtmata nii patsiendid ise, poliitikud kui ka ajakirjanikud küsivad, kuidas siis uuel aastal on ravijärjekordadega. Muutust paremuse suunas ei ole näha, on lühikene vastus. Teame, et Tervisekassa reservid võetakse kasutusele ning Tervisekassa ravirahastusleping, mille alusel teeme oma ravitööd, ei ole piisav. Regionaalhaigla arstid hindavad, et alanud aastal on meie võimekus teha lepingumahust rohkem ravitööd isegi vähemalt ca 16 miljoni euro ulatuses, mis on Regionaalhaigla niigi suuri ravimahtusid arvestades ikkagi oluline summa. Muuhulgas on näiteks kasvanud aastatega meie õdede võimekus teha iseseisvaid vastuvõtte. Nii nagu möödunud, nii ka käesoleval aastal teeme ületööd ehk ravirahastuslepingu mahtu ületavat tööd, ja seda justnimelt aasta viimases kvartalis, kus lepingumahud on täis, kuid patsientide vajadus ravi järele on jätkuv, sealhulgas vajavad patsiendid erakorralist haiglaravi.
Kuigi meil jaguks arste ja õdesid ning meditsiinitehnikat sellise ületöö tegemiseks, siis pikemas perspektiivis ei ole see haiglale jätkusuutlik, sest Tervisekassa tasustab ravilepingu mahtu ületavat tööd üksnes osaliselt. Nõnda tekkiski möödunud aastal kohati tunne, et tegutseme nagu Musta Reede sooduskampaania ajal: pakume patsiendile väga hea kvaliteediga raviteenust, aga tasu saame allahindlusega. Sel aastal see nn Musta Reede tundmus kindlasti süveneb, sest ravijuhtude keskmised maksumused meie lepingus kahanevad, samas on keeruline leida meie endi poolt sisseostetavate ja ravitööks kasutatavate kaupade ja teenuste osas hinnalangust. Kui selline allahindlusega ravitöö muutub mitmeaastaseks ja ei mõjuta üksnes aasta viimast kvartalit, vaid jooksvalt kogu aastat, ei ole see jätkusuutlik. Esmajärjekorras kannatavad investeeringud. Küsimus ei ole vaid ehitistes, vaid ka meditsiinitehnikas ja infotehnoloogias.
Eelnev näitlikustab, et Eesti tervishoid vajab reforme. On kiiduväärt, et valitsus kiitis hiljuti heaks haiglavõrgu arengusuunad aastani 2040, sest kehtivat visioonidokumenti polnud meil juba aastaid. Samas ei ole nendes arengusuundades piisavalt ambitsiooni. Olen jätkuvalt veendunud, et Tallinna haiglavõrk vajab muutmist ning idee teha pealinnas asuva nelja haigla pinnalt ühendhaigla on aja- ja asjakohane. Puudu on aga vaade, mis juhtub Eestis laiemalt. Tervishoiu arengu küsimus ei ole haiglahoonetes ja nende sulgemistes, vaid fookuses peaks olema see, milliseid raviteenuseid kus pakutakse. Kui raha ja personaliga priisata ei saa, siis tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, kuidas vajaliku arstiabi saaks elanikele tagada kõige mõistlikumal viisil. Kodulähedase ravi soov on inimlikult mõistetav, kuid ka siin peame vaatama otsa riigi rahalisele võimekusele, meie tervishoiutöötajate hulgale, raviteenuse kulutõhususele ning ka ravikvaliteedile. Kodulähedane peab esmajärjekorras olema esmatasandi arstiabi. Kodulähedaselt peab loomulikult pakkuma ka teatud eriarstiabiteenuseid, olgu nendeks järelravi, geriaatriline ravi ehk krooniliste haigustega eakate patsientide ravi ja palliatiivravi ehk valuravi. Kindlasti peab kohalikul tasandil olema tagatud EMO-teenus. Ka vähipatsientide kodulähedane keemiaravi on põhjendatud, kui see toimub kokkulepitud ulatuses ja suuremate vähikeskuste järelevalve all. Regionaalhaiglal on selles pikaaegne koostöö Pärnu Haiglaga ning paariaastane kogemus Hiiumaa Haiglaga. Sooviksime seda ka pakkuda Ida-Virumaal.
Mida enam on erialad tehnoloogia- ja oskusteabemahukad ja mida spetsiifilisemaks lähevad ravivajadused, seda kitsamaks peaks minema ka raviteenuste pakkujate arv – kuni selleni, et mingit ravi pakub Eestis vaid üks haigla. Selliseid näiteid on, kas või põletusravi Regionaalhaiglas või organsiirdamine Tartu Ülikooli Kliinikumis. Aga võimalusi raviteenuste tsentraliseerimiseks on veel mitmeid. See, et nii insuldiravi kui ka südamestimulaatorite paigaldamist pakuvad viis haiglat, on hea algus, kuid ka siin oleks võimalusi veel. Meditsiinis loeb kogemus ja seda ka ravikvaliteedi mõttes. Mida killustatumalt eriarstiteenuseid riigis pakume, seda ebaefektiivsemalt kasutame niigi kehvakest tervishoiuraha ning hinnatud tippspetsialistide oskusi, süvendades seejuures mahajäämust Põhjamaade ravikvaliteedist. Haiglavõrgu arengusuunad oleksid just raviteenuste tsentraliseerimise osa pidanud olema selgesõnalisemad, andes sellega olulise ja konkreetse suunise õigusruumi muutmiseks haiglatele kehtestatud nõuete osas. Juba praegu on nii mõnigi erakliinik suurema Tervisekassa rahastusega kui mõni riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluv üldhaigla. Samas ei nähtu eelviidatud arengusuundadest, mis eesmärke riik seab piiratud tervishoiurahastuse tingimustes erameditsiinile.
Tallinnas asuvate haiglate ühendamise ideed juba positiivselt tõin esile, kuid see ei tohiks jääda üksnes idee tasandile, vaid peaks lähiaastatel saama ka reaalsuseks. Oluline on sellise suurprojekti puhul juba kohe algusest sisukas projektijuhtimine, rahvusvahelise kogemuse kaasamine ning osapoolte avatus. Haigla oma olemuselt ei ole ega saagi olla kohalikule omavalitsusele kui ka riigile kasumiallikas. Tutvudes teiste arenenud riikide praktikatega, on riigi poolt elanikele tervishoiuteenuse tagamiseks moodustatud haiglad loodud organisatsioonidena, mis ei ole äriühingud ning kas sarnanevad Eesti õigusruumis tuntud sihtasutustega või ongi riigi või kohaliku omavalitsuse asutused. Haigla poolt riigi põhiseadusest tuleneva kohustuse täitmiseks ja solidaarse ravikindlustuse kaudu rahastatud teenuse pakkumine ei tohiks olla äriline tegevus, selle puhul omanikul ei saagi olemuslikult olla kasumieesmärki. Eesmärgiks saab olla vaid olemasoleva ressursiga parima võimaliku kvaliteediga raviteenuse pakkumine. Organisatsiooni juriidiline vorm peaks olema kooskõlas organisatsiooni olemusega.
Lisaks peab tänapäevane ravitegevus käima käsikäes teadustööga. Tallinna ühendhaigla kui Eesti suurim haigla ei saa sellest ega ka arstiüliõpilastele praktilisest õppest kõrvale jääda. See aga tähendab, et Tallinna ühendhaigla asutajate seas peab olema ülikool. Kuivõrd Tartu Ülikool õpetab ainukesena Eestis arstiteadust, siis minu vihje on selge. Üksnes koostöölepetega suurt muutust ei saavutata, vaid oluline on ülikooli vahetu kaasatus organisatsiooni. Haiglate liitmine ei tohi olla justkui ainult matemaatiline tehe, summeerides seniste haiglate ravimahud. Tallinna ühendhaigla loomine on suurepärane võimalus eriarstiabi reformida, kuid see muutus tuleb teha targalt.
2025 on kindlasti ka aasta, mis annab esimesed praktikad patsiendi vastutuskindlustuse osas. Olen nõus vastutuskindlustuse kriitikutega selles, et ainult ühe kindlustusseltsi huvi on pettumus. Ka arvan, et kui õigusakti seletuskirja mõjuanalüüsis lubatakse kindlustuskulu katta, siis ei tohiks olla riik sõnamurdlik. Samas unustatakse ära, et lisaks patsiendile on vastutuskindlustusest kasu ka tervishoiutöötajale. Arstil ja õel on nüüd nii võlaõiguslik, karistusõiguslik kui ka tööõiguslik kaitstus ravivea korral. Regionaalhaigla maksab ühe arsti või õe kohta aastas kindlustusmakset ca 150 eurot, millest Tervisekassa hüvitab omakorda pool. Seega tööandja poolt ühe arsti või õe kohta makstav 75 eurot aastas selleks, et tervishoiutöötajatel oleks suurem kindlus ja ravitegevuse riskid paremini maandatud, on pisikene mõistlik panus. Olen veendunud, et ravikvaliteet ja selle arendamine on kindlustusseltsi riskimaatriksis ning Regionaalhaiglale pakutud hind arvestas ka meie seniseid töötulemusi ning panust ravikvaliteedi arendamisel. Jääb loota, et vastutuskindlustus rakendub praktikas sujuvamalt kui seda oli seda reguleeriva seaduse sünd.
Arvangi, et aasta 2025 peamisteks märksõnadeks on ravikvaliteet, ressursside piiratus ja vajadus sisuliseks ning kogu Eestit hõlmavaks tervishoiureformiks.
Loomise kuupäev: 08.01.2025
