Alaselg koosneb erinevatest anatoomilistest struktuuridest. Kõige suurema passiivse toe moodustavad lülisamba lülid, mis asetsevad üksteise peal kindlalt nagu legoklotsid. Iga lüli koos lülivaheketaste ehk diskidega ümbritsevad mitmed ligamendid. Trossilaadsed ligamendid ühendavad ja hoiavad lülisid omavahel koos, neid on iga lüli vahel 5‒6. Lindilaadsed ligamendid katavad ja ühendavad lülisid koos diskidega mitmete lülide ulatuses ja need kulgevad nii küljelt, eest- kui ka tagantpoolt pikuti mööda lülisammast.
Lisaks passiivsele toele on alaseljas ka aktiivne tugi, mida pakuvad lihased. Süvalihased vastavalt vajadusele kas liigutavad või hoiavad lülisamba lülisid omavahel liikumatuna. Pindmised lihased liigutavad või hoiavad liikumatuna kogu kere keskosa tervikuna. Lülisamba lülide keskel asub seljaaju, millest lähtuvad närvid jooksevad lülivahemikest välja nii jalgadesse kui ka alaselja struktuuridesse, et tunnetada kehaosade asendit ja liigutusi ning ka erinevaid ärritusi. Edastatavad ärritused võivad olla termilised (külm-kuum), keemilised (põletik), mehhaanilised (puudutus/vigastus) ja isheemilised (verevarustuse kõikumine).
Seljavalu teke, erinevused ägeda ja kroonilise seljavalu vahel
Seljavalu, nagu ka iga muu valu tunnetus, tekib ajus. Seljast tulevad närvid pakuvad ajule infot, mille põhjal aju otsustab, kas alarmkella (valu) tuleks hakata lööma või mitte. Ägedaks valuks nimetatakse seljavalu, mis on enim seotud kudede kahjustusega.
Kui selja erinevad koed on vigastada saanud, saadavad närvid aju poole elektrilisi signaale, mille põhjal aju otsustab, kas selga on vaja kaitsta, tekitades sinna valu.
Ägedal valul on oluline kaitsev funktsioon, et vigastunud kudet edasi ei vigastataks. Valu tugevus ei ole aga otseses seoses vigastuse suurusega.
Alaselja piirkonnas võib äärmiselt tugevat valu põhjustada ka väike lihasrebend, samas mõni suurem vigastus, näiteks luumurd, võib teinekord isegi valuvaba olla.
Lisaks tekkivale valuaistingule toimuvad vigastuse korral muutused ka lihastes. Lihased tõstavad oma rahuoleku pinget, suurendades alaselja ümber olevat aktiivset kaitset, seetõttu tundubki alaselg pärast vigastust kange.
Vigastused paranevad ajaga, mistõttu ägeda seljavalu prognoos on väga positiivne.
Üle 90%-l inimestest toimub esmane paranemine juba paari nädala jooksul ja valu annab järele. Vaid vähem kui 2% seljavaludest vajavad operatiivset ravi.
Kui valu jääb kestma kauemaks kui kudede vigastuse paranemiseks kuluv aeg (maksimaalselt 6 kuud), siis nimetatakse seda krooniliseks ehk püsivaks valuks. Sellise valu põhjus ei ole kudede vigastus, vaid jätkuv närvide tundlikkus.
Enne ägeda või kroonilise valu diagnoosi tuleb välistada ohtlikud seljavalu põhjused ehk “punased lipud”, mille puhul tuleb pöörduda arsti poole. Kõigil teistel juhtudel saab inimene end eneseabivõtetega ise aidata, vajades vaid minimaalset arstiabi.
Seljavalu “punased lipud”
Punasteks lippudeks nimetatakse seljavalu tunnuseid, mida tuleks arsti juures kindlasti edasi uurida, et välistada seljavalu tõsisemaid põhjuseid:
• trauma koos tugeva valuga (valuskaalal 6 või enam palli);
• hiljutine seletamatu kaalukaotus;
• üldine haigestumine (kõrge palavik, oksendamine, veri uriinis);
• hiljutine kusepõie düsfunktsioon (uriinipeetus, sagenenud urineerimine, inkontinents) või soole kontrolli häired;
• tugevalt väljendunud või süvenev jalgade nõrkus ja tundlikkuse häirumine, kiirguv valu põlvest allapoole;
• vähkkasvaja, perekonnas esinenud onkoloogilised haigused;
• öine pidev valu;
• kõrge vanus, varasemalt diagnoositud osteoporoos.
Äge seljavalu
Kui seljavalu “punased lipud” on välistatud ja seljavalu:
• ei kiirgu põlvest allapoole;
• on mõõduka intensiivsusega (1‒6 palli valuskaalal);
• puudub naha üli- või alatundlikkus;
• lihaste ja põie funktsioonihäireid ei esine;
• seljavalu leeveneb mõnedes asendites või valuvaigistitega;
• üldine tervislik seisund on hea,
siis suure tõenäosusega on tegu seljavalu ägenemisega (näiteks pärast vigastust), mis taandub hästi eneseabivõtetega. Oluline on siinkohal märkida, et suurem valu ei tähenda suuremat vigastust. Kuna selg on küll tugev, kuid väga tundlik piirkond, siis juba väike vigastus (näiteks osade lihaskiudude katkemine) võib põhjustada suurt valu ja kangustunnet. Paranemisteekond ägedast seljavalust kuni täieliku tegevusvõime taastumiseni on üldjuhul jaotunud kolme erinevasse faasi: põletikufaas, kasvufaas ja kohanemise faas.
Selleks, et vigastus saaks paranema hakata, algatab keha põletikufaasi. Põletiku eesmärk on vigastuse käigus hävinud rakud vigastunud piirkonnast eemaldada, et uued rakud saaksid asemele kasvada. Selle faasiga käib üldjuhul kaasas kõige intensiivsem valu, kuna põletik muudab selja äärmiselt tundlikuks. Põletikufaas kestab 4‒6 päeva ja on osa normaalsest paranemisprotsessist. Kuigi igapäevategevuste tegemine võib sellel ajal olla valus ja vaevaline, võite neid jätkata, kui valu jääb talutava intensiivsuse piiridesse. Kergel koormusel liikumine pigem isegi kiirendab paranemist. Ägeda seljavalu korral lamamine kauem kui paar päeva halvendab paranemist.
Mida saaksite enda jaoks teha?
Oluline on teada, et selg on väga tugev struktuur ning ka kroonilise valu korral on liikumine ohutu ja vajalik!
Selleks sobivad:
• igapäevane mõõdukas vähemalt 30 min järjest kestev aeroobne koormus ja keharaskusega jõuharjutused;
• igapäevane aktiivne eluviis ja tavapäraste tegevuste (k.a töö) juurde naasmine;
• tervist toetav elustiil (piisav uni, tasakaalustatud toitumine, stressi maandamine, suitsetamisest loobumine).
Puhkeasendite ja harjutuste kohta leiate infot lisatud brošüürist "Äge ja krooniline alaseljavalu"
